100 Prison meditations

Richard Wurmbrand
Bridge Publishing, Inc. 1984
 

1 Jeesuse ohvri müsteerium

Kujuta ette et sa oled 2000 aastat tagasi Palestiinas, et sa oled patune, tunned suurt süükoormat ja Jeesus ütleb sulle: "Su patt on ränk ja väärib karistust." Aga homme pekstakse mind piitsadega ja mulle pannakse sinu pärast pähe okaskroon - ma kutsun sind neile appi, kui nad löövad naelu minu kätesse, jalgadesse ja löövad mu risti. Siis ma hüüan meeleheites ja ma jagan oma püha ema muret, kelle süda lõigetakse kui mõõgaga pooleks selle kaastunde pärast, mis tal on minu suhtes. Sa peaksid olema seal ja kuulma mu karjeid. Ja kui ma suren, siis saad sa teadma, et su patud on sulle igaveseks andeks antud, et mina olin sinu asemel, olin sinu patuoinas. Nii saab inimene päästetud. Kas sa võtad vastu minu kannatuse sinu pattude pärast või soovid sa kanda ise oma karistust?" Kuidas sina oleksid vastanud?
Ma usun, et selline dilemma tuleb panna inimhinge ette, kes otsib lunastust. Tuhat viissada aastat enne Kristuse ajaloolist sündi ütleb piibel: "Täna ma sünnitasin sinu" (Laul 2:7). See ütleb ka patukahetsejatele 2000 aastat peale Kolgatat: "Täna ma suren sinu pärast". Jeesuse elu ja surm on väljaspool aega ja ruumi.
Ma elasin mitu aastat isoleeritud maaaluses kongis, ajatuses, milleski sarnases astronautide kaaluta olekuga. Nii nagu astronaudid ei tee vahet raskel ja kergel asjal, ei tundnud mina mingit erinevust minevikul, olevikul ja tulevikul. Minu vangikongis oli Jeesuse lähedalolek vahetu. Jeesuse elu ei kuulunud minevikku ja see ei olnud ka üksteisele järgnevate sündmuste seeria. Ta pani mind probleemi ette, mille ma panen nüüd teie ette. Ta ütles mulle: "Sa oled patune ja oled mõistetud igavesse karistusse oma üleastumiste pärast, aga ma olen valmis sind päästma. Sinu patu pärast kannatan ma hülgamist, piitsutamist, et minu peale sülitatakse, et mind kroonitakse okaskrooniga, kannatan ristilöömise valusid ja agooniat nähes mu püha ema murtud südamega risti jalamil. Mu veri puhastab su kogu patust." Ma pidin otsustama kas ma võtan vastu süütu Jumala Poja ohvri mu pattude pärast. Ma uskusin, et vastu võtta oleks suurem kurjus kõigest muust, mis ma oma elus olen teinud ja keeldusin sellest ettepanekust. Jeesus oli rõõmust minu "Ei" pärast.
Siis tuli tõeline küsimus, mis oli olnud Jeesusel mõttes kohe algusest peale. "Mis siis, kui ma võtan sinu olemuse minu omasse, kui sina saad osaks minu ihust, kui sa eitad end kui iseseisvad isikut ja mina elan nüüdsest sinu sees ja sina saad olema ristilöödud koos minuga" (Ga 2:20), "maetud koos minuga" (Ro 6:4) ning jagad minu kannatuse osadust? Inimesed laulavad kirikutes "oleme kindlad Jeesuse käte vahel," aga sina saad olema kindel Jeesuse käte vahel siis, kui sa oled koos temaga risti löödud ja saad osa ka headusest nagu temal on. Kas sa tahad saada minu kaastööliseks inimkonna päästmise heaks, kannatuste leevendamiseks, täites puuduvat osa Kristuse kannatustest (Kl 1:24), ja andes edasi igavest elu teistele? Minu lähedaloleku vooruse läbi ilmuvad minu haavade tõelised viljad sinu hinge."
Ma võtsin selle ettepaneku vastu. Kristlased on kutsutud sama kutsumisega nagu nende kuningas, kutsutud kandma risti. Selle kõrge kutsumise ja partnerluse teadmine toob rõõmu kannatustes, paneb kristlased minema oma usu pärast vangi nagu pruut läheb vastu peigmehele.
Samas vaimus peaksime meie võtma vastu oma vaesuse, rassilise diskrimineerimise, isiklike reetmiste, abielurikkumiste, laste mässamiste ja teiste elumurede ristid.
Inimene, kes endaga rahulolevalt võtab vastu Kristuse surma tema eest ja hüüab halleluuja sellepärast, et süütu Jumala poeg on võtnud vastu karistuse, mille inimene oli ära teeninud, selline inimene peaks saama suurema karistuse kui enne. Evangeelium, rõõmusõnum, o privileeg saada Kristuse ihu liikmeks, saada osa Kristuse kannatustest, surra koos Temaga valudes ja tõusta üles koos Temaga aus.
Et ohver on osa pöördumisest, sellepärast nimetab evangelist kutset pöördumisele "altari" kutseks. Iga olend, mis asetati Jeruusalemmas altarile, talled, jäärad ja tuvid, surid. Keegi sureb sinu pärast. Seekord aga ei olnud see loom, vaid Jumala Poeg. Jumal on selle nii määranud ja sa ei saa teha midagi selleks, et muuta Tema meelt. Sa saad vaid paluda, et ka sind ohverdataks Jumala auks ja sinu ligimeste heaks. Vastutasuks sa saad õiguse surra patule, maailmale ja selle seadustele.
Pöördumise reaalsus on saada üheks Temaga. Võtta vastu Kristuse asendussurma mingil teisel moel on häbiväärne.

2 Miks on nii palju kannatusi?

Piiblit mälu järgi üksikkongis lugedes olin ma rabatud sellest ulatusest, mil määral piiblit läbivad kannatused. Piibel algab inimkonna paradiisist väljaajamise katastroofiga ja lõpeb enamuse inimkonna igavikuga põrgus.
Miks peavad isegi pühakud kannatama? Miks on kannatused ka looma ja taimeriigis? Miks sünnib laps koos kannatustega? Kas kannatus on ainus Jumala kasvatuslik meetod? Miks eksisteerib kurjus? Miks on kristlased sajandeid kannatanud?
Üks pastor, kes oli pühendanud 40 aastat oma elust misjonile aborigeenide seas, jäi haigeks. Ta kannatas väga, kui teda transporditi linna ja ta suutis veel vaevu hingata. Ta palus, et ta perekond laulaks ja loeks talle piiblist. Lõpuks ütles ta: "Jätke ülistamine pooleli. Ma olen teeninud Teda kogu oma elu ja Tema ei hooli minust." Ta võttis piibli oma naise käest ja viskas selle põõsasse. Ta ei suutnud leida vastust kannatuse probleemile.
Ainus vastus, mis minu arvates sobiks, on mitte küsida sellist küsimust. Jeesus küsis ristil olles Jumalalt, miks Jumal jättis maha oma ainusündinud Poja. Tema küsimusele järgnes vaid küsimärk. Meile on ilmutatud vaid niipalju, et eksisteerib küsimus ja me saame elada koos sellise küsimusega.
Kannataja tuli kord pastori juurde ja küsis temalt palju küsimusi. Pastor vastas: "Põlvita siin kirikus ja küsi Jeesuselt vastust." Mees vastas: "Kas sa tõesti arvad, et ma kuulen häält taevast?" "Ei", vastas pastor, "aga olles mitu tundi vaikselt palves Jumala ees, saad sa aru, et sa saad elada edasi ka siis, kui sa ei saa vastuseid kõigile oma probleemidele. Selline oleks ka Jeesuse vastus ja see rahustab sind." Sa ei vaja enamat Tema rahust, mis ületab kogu arusaamise, sest arusaamine eeldab selliseid omadusi, mida enamusel meist ei ole.
Talmud ütleb, et oli neli meest, kes tõusid kõige kõrgema taevalaotuseni, Ben Azai, Ban Zoma, Eliša ben Abuya ja rabi Akiva. Ben Azai nägi Jumala au ja suri. Ben Zoma nägi Jumala au ja läks hulluks. Eliša ben Abuya muutus uskmatuks. Ainult rabi Akiva tuli tervelt tagasi.
Paulus kirjutab mehest, kes käis kolmandas taevas, aga ei suutnud kellelegi rääkida sellest, mida ta oli kogenud, sest need sõnad, mida ta oli paradiisis kuulnud, olid sõnad, mida ei saa rääkida (2 Kor 12:2-4).
Legend räägib Moosesest, et ta istus kord mõtiskledes kaevu ääres. Teekäija tuli kaevu juurde, et sellest juua aga nii tehes kukkus tema rahakott taskust liiva peale. Mees lahkus. Kohe seejärel tuli teine mees kaevu äärde, nägi rahakotti ja võttis selle üles. Hiljem kolmas mees peatus, et leevendada oma janu ja jäi kaevu varjus magama. Samal ajal aga oli esimene mees avastanud, et tema rahakott on kadunud, arvas, et on selle kaevu ääres kaotanud, läks tagasi, äratas magaja üles (kes rahakotist midagi ei teadnud) ja nõudis oma raha tagasi. Tekkis tüli ning esimene mees tappis viimase. Mooses ütles seda nähes Jumalale: "Näed nüüd, sellepärast inimesed ei usugi sinusse. Maailmas on lihtsalt liiga palju kurjust ja ülekohut. Miks pidi esimene mees kaotama oma rahakoti ja siis saama mõrvariks? Miks pidi teine mees saama raha, mille pärast ta polnud vaeva näinud? Kolmas mees oli täiesti süütu. Miks ta tapeti?"
Jumal vastas: "Ainult seekord annan ma sulle selgituse. Ma ei saa selgitada sulle kõike, mis elus juhtub. Esimene mees oli varga poeg. Rahakotis oli raha, mille tema isa oli varastanud teise mehe isalt, kes rahakotti leides, leidiski selle, mis talle kuulus. Kolmas oli mõrvar, kelle kuritegu ei olnud avastatud ja nii sai ta karistuse esimeselt mehelt, mille ta oli ära teeninud. Tulevikus usu, et asjades on mõte ja õiglus, mis on olemas ka siis, kui sa seda ei mõista."
Usk Jumalasse on ainus vastus kurjuse mõistatusele.

3 Austa vaesust

Vangis olles jõudsin ma vaesuse kõige madalamale astmele. Mul ei olnud midagi ning see asetas uude valgusesse ka piiblisalmi "Ära röövi vaest, sellepärast ta on vaene ja ära rõhu vaest väravas" (Õp 22:22).
Ära röövi vaeselt tema ainust varandust, tema kallist kalliskivi, vaesust ennast. Assisi Franciscus rääkis sorella povertast, õest vaesusest. Kõigi aegade askeedid ja pühakud on hüljanud oma maised rõõmud selle väärtusliku sõbra heaks. Mooses eelistas pastori vaest elu vaarao lapselapse omale. Buddha jättis maha oma isa paleed, et õppida tundma meelerahu, mida vaid täielik vaesus saab anda. Kristus, taeva omanik, valis sünni sõimes, puusepa elu rõhutud rahva seas ja surma risti varaste kõrval. Ta ütles: "Õndsad olete teie, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik!" (Lu 6:20).
Mis õigusega võtan ma ära inimeselt tema õndsuse allika? Kui ma jätan ta ilma ta vaesusest, ma jätan ta välja taevariigist. Kujuta ette tähendamissõnast rikkast mehest ja Laatsarusest (Lu 16:19-31), kui rikas mees oleks olnud tavapärases mõttes hea südamega ja oleks jaganud Laatsarusega oma uhkeid riideid ja kallist siidi ning kutsunud teda iga päeva koos endaga luksuslikult sööma. Rikas mees oleks kutsunud Laatsaruse koos endaga põrgu.
Vaesus on värav taevariiki. Inetu embrüo faas, kui me näeme välja nagu konnad ja ahvid, on eelmäng inimeseks olemisele. Hävita röövik, sest ta on vastik uss ja sa tapad nii tulevase liblika. Võttes inimeselt ära vaesuse, me võtame temalt ära igavese õnne allika.
Aga kas me mitte ei pea aitama vaeseid? Loomulikult peame - me peame jagama vaeste vaesust, demonstreerima seda, et me peame lugu nende kõrgest olukorrast. Ema Theresa andis meile eeskuju. Jagades vaese mehe vaesuse kogemust antakse meile tema väärikuse tunde Jumala ja teiste inimeste ees, samal ajal kui talle visatud üksikud sendid vaid alandavad teda.
Tavaliselt me ajame ebameeldiva segamini halvaga. Vaesus on ebameeldiv, aga see on kristlase armastuse proovikivi. Milline tüdruk ei oleks ahvatletud, kui teda imetlev kaunis noormees pakub talle sõrmuseid, käevõrusid, autosid ja losse? Kas tahaks elada sama mehega ka kehvades tingimustes? Iiobil oli kerge armastada Jumalat kui tal oli oma perekond, kariloomad ja palju kulda. Aga milles seisnes selle armastuse loomus? Iiobi usu tugevnemiseks pidi ta läbima katsumusi.
Enne vanglasse minekut oli mu enda sotsiaalne ja materiaalne situatsioon väga mugav. Enda uurimise hetkedel ma küsisin endalt, kas ma tõesti armastasin Jumalat või armastasin pigem neid paljusid väliseid ja sisemisi ande, mis Ta mulle oli andnud. Aga üksikkongi nälja, külmavärinate käes isegi ilma kingadeta sain ma lõpuks omati teha kindlaks, kas ma armastasin Jumalat või ande Jumalalt. Küll mul oli hea meel, kui ma leidsin, et kiituselaulud minu huultelt ei lakanud ka sellistes olukordades! Minu usk oli pandud proovile.
Kristlased ei karda nälga ja ei varasta vaeselt inimeselt tema kogemust. Sest Jeesus ütleb isegi rikastele, kes on harjunud musta kalamarja ja teiste delikatessidega: "Mul on süüa rooga, mida teie ei tea" (Jh 4:32). Inglel Rafael ütles Toobitile temanimelises apokrüüfses raamatus (12:19): "Tõesti näis, nagu ma oleksin söönud ja joonud koos sinuga. Aga ma kasutasin nähtamatut liha ja jooki, mida inimesed ei saa näha." Inglite liha, millest inimesed osa saavad, seisneb Jumala nägemises, Jumala armastamises isegi kannatuste keskel ning kõikides asjades Jumala tahte tegemises. Sa ei saa istuda luksuslikes restoranides, kuulata dþässi, lasta poolpaljastel ettekandjatel end teenindada, süüa lõputust menüüst ning samal ajal osaleda ka taevasel vastuvõtul. Mitte keegi ei saa omada kahte maailma korraga. Taevast toitu serveeritakse vaid neile, kes on näljas.
Kierkegaard ütles ükskord õieti, kui ta ütles: "Kui inimest, kes on kristlust kuulutades omandanud suurimal võimalikul määral kõiki maiseid varasid ja naudinguid, esitatakse tõe tunnistajana, siis on see sama naeruväärne, kui rääkida neitsist, keda ümbritsevad lastekarjad."
Peale aastaid jutlustamist peaks pastor olema vaesem kui enne jutlustama hakkamist.
Meie Jumal on kitsa värava ja nõelasilma jumal. Kui sa oma sotsiaalse positsiooni tõttu ei ole näljaste seas, siis ei ole selleks paremat ravimit kui paast. Aga ära röövi vaestelt nende vaesust. Ära röövi näljastelt taevast mannat. Sinu head filantroopilised kavatsused võivad saada röövimiseks.

4 Õige suhtumine vaesusesse

Just meie ahnus, raha kummardamine on see, mis paneb meid arvama, et vaesus ja ebaõnn käivad koos. Õige kristlik suhtumine vaese inimese suhtes ei ole kaastunne, vaid pigem kadedus või järeleaimamine. Kuigi sinul võib olla rohkem leiba kui su vaesel vennal ja sinu võileival võib olla peal ka või ja anšoovised, "inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast Jumala sõnast" (Lu 4:18). Vaesel inimesel on privileeg, mida sul ei ole: Jeesus on saadetud kuulutama vaestele evangeeliumi (Lu 4:18); ainult vaene inimene saab sellist sõnumit täielikult kuulata. Rikkad inimesed kuulevad loputatud evangeeliumi, mida vahendavad neile pastorid, kes ei ole kunagi paastunud ega nälginud, kes ise on rikkad ja tahavad, et ka teised oleksid samamoodi.
Sellised pastorid ei taha kaotada oma rikkaid toetajaid ja kuulutavad neile evangeeliumist ainult nii palju, et see neid ei pahandaks. Nad ei ütle kunagi oma rikastele koguduseliikmetele, et neil on samapalju võimalust siseneda taevariiki kui kaamelil minna läbi nõelasilma, ehk teiste sõnadega, kogu nende usuelu on asjata.
Ma kordan varem esitatud küsimust: kas me peaksime aitama vaeseid? Kindlasti peaksime, aga vaid ühel tingimusel: me ei tohi vaeselt röövida tema vaesust.
Me peaksime aitama vaeseid Jeesuse eeskuju järgi ja saama vaeseks nagu nemad on.
Me leome juudi raamatust Shemen ha tov, kuidas rabi Havyim Auerbachilt Launtzitzist palus abi kingsepp, kellel ei olnud puitu, ett kütta oma tuba, kus olid tema naine ja vastsündinud beebi. Rabi ajas ruttu üles rikka naabri. Rikas mees kutsus rabi sisse, aga rabi eelistas rääkida väljas. Väljas aga oli külm ja rikas mees pidi nii seisma värisedes tänaval ja rääkima rabiga väga kaua aega. Lõpuks mainis rabi kingsepa viletsust ja ütles: "Nüüd, kus sa oled ka ise tundnud külma, tead sa, mida teha." Rikas mees ostis kingsepale perele puid, vedades ise vankriga puud kohale. Kes iganes pole tundnud silmust enda kaela ümber, see ei tunne ka olukorda, milles asub keegi, kes on surmaohus.
Ükski heaoluriik ega filantroopiline miljonär ei saa asendada neid heategusid, mida tegid juba kaua aega tagasi mungad ja nunnad, kes olid andnud vaesusvande. Need inimesed, kellest mõned olid kõrgklassist pärit, kogusid vaeseid inimesi esimestesse haiglatesse, vanadekodudesse ja orbudekodudesse. Nad laskusid reaalsuses ja vaimus nende inimeste tasemele, keda nad proovisid aidata ja nii armastasid oma ligimesi tõesti kui iseennast. Saades ise osa vaesusest, said nad hinnata vaesuse väärtust ka teiste inimeste eludes. Vanureid, halvatuid ja vaeseid inimesi aidati mitte vaid leivaga, vaid ka sellega, et nende seisundit peeti privileegiks ja mitte puudeks nagu tavaliselt.
Ameerika Ühendriikides ja teistes maades on nüüd paljud vaesusprogramme, mis ei toimi. Assisi Fransiscuse programm toimis. Ta sai vaeseks ja mõjutas paljusid rikkaid inimesi andma ära oma raha ja seda mitte koormavate maksude, vaid juubeldava armastuse läbi.
On mitmeid erinevaid viise, kuidas aidata teist inimest. Ma lugesin, et Portugali kolooniate kohalikud elanikud läksid haigeks jäädes mööda riigi haiglatest ning kõndisid mitmeid kilomeetreid vaid selleks, et jõuda kristliku haiglani. Kui neilt küsiti, miks nad seda tegid, sest riigi haiglad olid sama hästi varustatud ning neis anti samasugust arstiabi nagu kristlikes haiglates, vastasid kohalikud: "Jah, ravi on sama, aga käed on teised." Ainult tühjade kätega saab kallistada.
"Ära rõhu vaest väravas" (Õp 22:22). "Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat" (He 13:12). Jeesus tahtis jõuda Kolgatale, et viia lõpule inimkonna lunastus. Aga neil päevil peatati kõiki - nii hukkajaid kui ohvreid - väravate juures, et küsida neilt küsimusi, et need näitaksid oma pabereid. Ka mina olen seda näinud. Ei ole kerge olla viidud läbi vanglaväravate, isegi kui sind viiakse hukkamisele. Hukkaja koputab väravale: valvur vaatab kahtlustavalt läbi luugi, siis kontrollib kirjutatud määrust. Nii tehti seda ka vanal ajal.
Õpetussõnades on kirjas: "Ära rõhu vaest väravas." Need, kes kuuluvad Jeesusele kannavad rõõmsalt viletsust Jeesuse pärast: ära peata neid jälle väravate juures, et neilt küsida ja peatada nende kangelaslikku marssi eneseohverdusele esitades neile tingimusi või andestust. Nii tehes sa vaid suurendad kannatust neile, kes kiitlevad oma kannatustes Kristuse pärast.
Kristlane peab käituma nii, et tema lapsed ütleksid rõõmsalt nagu Jaakob ütles: "Minu isa Jumal" (1 Mo 32:9). Jaakobil oli esivanemaid, kellest ta ei tundnud heameelt. Aabraham oli elanud kõrgkultuuriga Kaldea Uri linnas, oli elanud võõrana viljatul maal selleks, et kummardada vabalt Jumalat, keda ta kõige paremini tundis. Iisak oli valmis lapsena oma surma läbi tooma Jumalale au. Sellistelt inimestelt ei tohi röövida viletsusi, mis tõotavad neile igavest au.
Viletsustel on ka omad raskused. Tihti saab meeleheide sinust võitu. Näib nagu oleks Jumal peitnud oma näo sinu eest. Aga siis saad sa aru, et see oli vaid mäng, nagu isa mängib oma lapsega peitust. Sina otsid teda, leiad ta taas, Jumal ja sina, te mõlemad saate rõõmsaks.
Talmudis on üks sügav õpetus: "Enne seda, kui inimene sööb ja joob, on tal kaks südant." Ta tunneb nii enda nälga kui ka teise inimese nälga. Kui ta aga on söönud ja joonud, siis on tal vaid üks süda, mis mõtleb vaid ta enda mugavusele.
Selle asemel, et röövida vaestelt vaesust ja vaevatutelt nende viletsust, milles peitub nende tulevane au, jälgi, et sa ise kuulud ikka nende inimeste hulka, kellel on kaks südant.

5 Valed Piibli tegelaste eludes

Kommunistlikus vangistuses olles ei saanud me rääkida ülekuulajatele ausalt oma koguduse tegevusest. Kui me oleks andnud küsimustele ausaid vastuseid, oleks selle tulemusena vahistatud veelgi enam inimesi. Meil on meeles Rebeka, kes andis Jaakobile riukalikku nõu, et too saaks endale õnnistuse, mis pidi kuuluma esmasündinud Eesavile (1 Mo 27). Teatud teo eetilist väärtust ei otsustata vaid selle vastavavuse järgi teatavate moraalireeglitega, vaid ka selle tagajärgedest pikema aja möödudes.
Kui Rebeka ei oleks seda teinud, oleks Iisak andnud õnnistuse Eesavile. Siis Eesavi järglased oleks valitud valitud rahvaks juutide asemel. Mingisugune metslane oleks proovinud saada maailma päästjaks. Metsikud mehed oleksid saanud pühadeks prohvetiteks.
Milline katastroof oleks juhtunud, kui Rebeka ja Jaakob poleks petnud ja valetanud selles olukorras! Nende käitumine oli osa Jumala plaanist. Iisaki nägemine oli jäänud nõrgaks nii, et ta võis Jaakobit pidada Eesaviks ja nii võis Jaakob saada õnnistuse.
Loomulikult on selline teguviis isegi erandlikus olukorras väga ohtlik valik. Teised inimesed õigustavad oma isekaid pettusi pidades silmas seda, mida sina oma eeskujuga pühadel motiividel oled teinud.
Midrash ütleb: "Jaakob abiellus hiljem Raaheliga, aga pulmaööl Laaban, Raaheli isa, asendas Raaheli Leaga, tüdrukuga, kes Jaakobile ei meeldinud (1 Mo 29:23-25). Järgmisel hommikul Jaakob nägi, ett teda oli petetud ja ütles Leale: ":ö jooksul ütlesin ma sulle tihti "Raahel," ja sina vastasid. Miks sa mind petsid?" Lea vastas: "Sinu isa ütles sulle "Eesav," ja sina teesklesid oma venda. Sina petsid oma isa. Ükski õpetaja ei ole ilma jüngrita. Ma õppisin seda sinult."
Me peame olema teadlikud sellest ohust, sest kristlased ei saa mao kavalust kõiges ennetada.
Kas kristlane saab olla politseis uurija, salaagent, diplomaat või ohvitser sõjas ilma kavalust kasutamata?
Kuidas sai põrandaalune kirik jääda ellu maades, kus oli tagakius, kui nad ei oleks järginud Rebeka eeskuju? Selline strateegia on šokeeriv, sest see on erandiks kristlikule täieliku tõe reeglile.
Sõnu räägitakse mitmetel eesmärkidel ja mitte alati vaid tõe edastamiseks. Tihti on sõnad enesekaitseks, nagu Paulus ütles: "Mina ei ole teinud midagi meie rahva ja esiisade kommete vastu" (Ap 28:17). 1 Te 2:14-16 Paulus ütleb vihahoos juutide vastu, kuid ka tema oli eksinud rohkemgi kui vaid teatud tavade vastu. Ta oli teinud tühjaks olulise osa juudi käsuõpetusest, kui ta ütles, et ümberlõikamisel pole mingisugust väärtust. Aga nüüd oli ta surmaohus. Sellistel hetkedel, kriisiolukorras, peavad sõnad mitte tõe, vaid mõne teise isanda teenijad.
Vana Testamendi Joosep ütles: "Mind on vargsel viisil varastatud heebrealaste maalt" (1Mo 40:15). See ei olnud tõde, kuid me võime mõista tema soovi katta oma vendade pattu, kes olid müünud ta orjaks.
Pidagem silmas inimelu mitmeid külgi, kui me otsustame piibli tegelaste ja oma kaasaegsete moraalse käitumise üle.

6 Mis kuulub keisrile?

Paljud kristlased on kuuletunud Hitleriele, Stalinitele, Maodele ja paljudele väiksematele valgetele, mustadele ja kollastele diktaatoritele. Mitmed kristlased kuuletusid heade kavatsustega, olles juhitud Issanda sõnadest: "Andke keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!" (Mt 22:21).
Neid sõnu on tihti mõistetud valesti. Jeesus ei soovitanud oma jüngritel midagi keisrile anda. Jeesuse sõnad olid suunatud variseridele. Kas käsk, mis on antud saksa sõdurile, tähendab midagi inglise sõdurile? Variserid ja Jeesuse jüngrid ei saanud omavahel hästi läbi: need Jeesuse sõnad olid mõeldud Jeesuse vastastele, mitte sõpradele.
Jeesusel ei olnud oma münti - "Nad tõid tema kätte teenari" (s. 19). Jeesuse vastased püüti kinni keisri rahasüsteemis samal ajal, kui Jeesuse jüngrid ei omanud midagi.
Heebreakeelne piibel ei sisalda sõna "omama". Kristlased peavad vara omamist valeks, sest nad on vaid Jumala varanduse haldajad. Kui kristlane ei oma midagi, siis ei ole ta midagi võlgu ka keisrile.
Kes see keiser üldse oli? Võõramaalasest vallutaja, kes oli okupeerinud Palestiina ja ei olnud teinud midagi maa heaolu heaks. Keiser ei olnud kunagi istutanud puu, ehitanud teid ega isegi seda maad külastanud. Siiski oli ta rajanud maksusüsteemi, et toita oma rikkusi ning oli tapnud igaühe, kes oli söandanud olla tema määrustele vastu. Mitte üks asi Palestiinas ei kuulunud keisrile.
Kui sa ütleksid poolakale või ungarlasele: "Anna sakslastele see, mis neile kuulub," mõistaksid need sind kohe. Sakslastele ei kuulu midagi. Need sõnad võisid tähendada: "Saada nad tühjalt sinna, kust nad tulid."
Ka Jeesuse sõnad tähendasid sedasama. Kui variserid olid nii veendunud, et nad teenivad Jumalat, siis miks olid nende meeled nii hõivatud jumalatute asjadega? Jeesus käsib neid: "Tehke mõlemat: teenige türanni ja Jumalat korraga." Ta teadis, et variserid mõistavad peagi, et need kaks asja ei käi kokku. Inimene peab valima, kas ta on keisri teenija või tõeline Jumala sulane, kes seisab Heroodese taolise jumalatu kuninga ees ja ütleb talle näkku: "Sinu tegu ei ole seaduslik." Just selline suhtumine maksis Ristija Johannesele pea.
Oleks vale järeldada, et Jeesuse sõnad kutsuvad kristlasi üles alistuma despootidele. Mina tõlgendan neid sõnu vastupidiselt. Samamoodi nagu hing on kõrgem ihust, nii on ka preesterlik väärikus kõrgemal kuninglikust, taevane kõrgemal maisest. Kuningate kohus on kuuletuda kirikujuhtidele, mitte vastupidi.

7 Keegi on puudu Jeesuse genealoogias

"Kes võiks uskuda piibli eksimatust?" küsis kord minult üks pastor. "Ma võin näidata sulle vähemalt ühte lauset piiblis, mis on kindlasti vale. Matteuse 1:17 leiame me väite, et Aabrahamist Kristuseni oli 42 sugupõlve. Aga Luuka 3 ja Vana Testamendi loeteludes on rohkem."
Matteuse genealoogias on veel üks imelik omadus. Matteus oli tölner ja ta teadis, kuidas täpselt arvestada. Ta väidab, et pani kirja 42 põlvkonda. Aga kui sa kontrollid põhjalikult, siis leiad sa vaid 41 nime.
Alguses ei paistagi, et üks inimene on puudu. Matteuse 1. Peatüki salme 11 ja 12 vaadates näeme, et ühte ja sama Jechoniast nimetatakse kaks korda. Genealoogia on jaotatud esivanemate kolme gruppi, milles igas on neliteist inimest, aga teise grupi viimane ja kolmanda grupi esimene on sama inimene.
Selles nimekirjas on üks nimi puudu: see on sinu nimi. Jeesus peab eostuma sinu sees sama moodi nagu ta eostus neitsi Maarja üsas.
Jeesus ütles: "Sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde…" Kuni selle hetkeni on kerge tema sõnadest aru saada. Iga usklik võib olla Tema väike vend või õde. Aga Jeesus esitab veel ühe võimaluse, ta ütleb: "…ja ema." (Mt 12:50). Me võime olla Temale emad nii palju kui Jeesus eostub meie sees. Tema suhe meiega ületab ema ja poja suhte ja meie oleme emalikud Tema suhtes.
Kogu armastuses on enesehuvi moment. Sa armastad isa ja tema annab sulle taskuraa. Sa armastad ema ja tema annab sulle kommi. Sinu õed ja vennad on su mängukaaslased. Ainult emalik armastus on täiesti isekuseta. Ma tundsin ühte ema, kelle ta poeg peksis kirvega surnuks, kes aga enne surma küsis oma pojalt, ega see endale teda tappes liiga ei teinud. On sellist ema armastust, mis ei küsi midagi vastu.
Sinu suhtumine Jeesuse suhtes võib olla emalik. Siis oled sa neljakümne teine sugupõlv, puuduv isik Jeesuse genealoogias.
Matteuse evangeeliumi tekst ei ole mõeldud vaid ajalooks, see ei pea andma meile ka matemaatiliselt täpseid arve, vaid pigem kujundeid, millel on sümboolne tähendus. Nii Matteus kui Luukas andsid seitsmekordse arvu Jeesuse esivanematest, Matteus nelikümmend kaks, Luukas seitsekümmend seitse. Seitse on piiblis püha arv, teema, millest me räägime rohkem edaspidi.
Võib ju öelda, et kroonimine tegelikult ei anna kuningale kuningriiki, kuid kroonimine on sümbol sellest, et kuningriik on talle antud. Samamoodi ei olnud tegelikult põlvkondi Aabrahamist Jeesuseni tegelikult nelikümmend kaks. Matteus ise annab vaid 41 nime. Aga sellel loetelul on tõeline vaimne sõnum.
On asju, mis on tõesed ka siis, kui nad faktiliselt pole seda.

8 Meessoost ja naissoost sõnadest

Mitme aasta jooksul ei näinud ma ei tüdrukut ega naist. See aga ergutas üles mu meeli kõige suhtes, millel oli naissooga pistmist.
Nagu enamuses keeltes on ka heebreakeeles naissoost ja meessoost sõnad. Inglise keeles kasutatakse samasugust artiklit kõikidele nimedele ja see on erandiks erinevate keelte seas. Saksakeeles on sõna "laud" meessoost ja sellega kasutatakse artiklit der, "lamp" on naissoost ja kasutatakse artikliga die, "leib on kesksoost ja kasutatakse artikliga das. Omadussõnad ja verbid nõuavad erinevaid artikleid vastavalt nimisõna soole. Sama kehtib ka slaavi ja ladina keelte kohta.
Heebrea keeles pole ainult meessoost ja naissoost sõnu, vaid ühest ja samast sõnast saab luua mees ja naissoost vorme. Näiteks sõna "laev" on ani kui see on meessoost ja anijah kui see on naissoo vormis. Shir ja shirah on meessoo ja naissoo vormid sõnast "laul". Erets ja artsah on kaks vormi sõnast "maa", asham ja ashmah sõnast "ohver".
Meessoo ja naissoo vormid esindavad vaatluse all olevate sõnade aktiivset või passiivset kuju ja nende kasutus mõjutab suuresti mitmete piiblisalmide varjatud tähendust.
Isegi kreeka keeles kirjutades, kus nimisõnal pole sellist iseäralikku omadust, kirjutab Johannes "Jumala viha suurest viinapressist" (Ilm 14:9), mis pole nii julm kui see alguses välja paista võib. Vastavalt kreeka keele grammatikale peab ta kasutama meessoost sõna "viinapress", kuid eirab grammatika reegleid ning paneb sellele ette omadussõna "suur" naissoost, et näidata seda, et ka Jumala vihal on õrn iseloom.
Liide "ah" tähistab heebrea keeles tavaliselt naissugu. Naiste nimed lõppevad tihti selle liitega "ah", nagu Bathshebah, Delilah või Sarah. See lõpp tähendab aga ka suunitlust, kaldumist millegi suunas. Niimoodi väljendatakse heebrea keeles seda, et objektid kalduvad naissoo, passiivse või subjekti vormi poole. Kõik need sõnad alguses toonitavad oma iseseisvust, aga lõpptulemusena alistuvad kõik Jumala tahtele.
Ruah on naissoost heebreakeelne sõna "vaim". 1 Mo 1:2 on kirjas, et "Jumala Vaim hõljus vete kohal," sõna "hõljus" saab siin samuti naissoo kuju. Nii on täpne tõlge sellest salmist, mis annab edasi heebrealase arusaama antud salmist: "Naissoost vaim liikus naiselikul moel vete kohal."
Piiblis tihti esinev nimi Jumala kohta Adonai Sabaoth ei tähenda vaid "vägede Issandat", vaid täpselt tõlgituna tähendab "naissoost vägede Issandat," nagu amatsoonid. Nii mees- kui naissoost kristlased, kõik kes usuvad, on Kristuse pruudid ja sõdurid, kellel on naiselikud iseloomujooned. Meie kõigi eesmärgiks peaks olema saavutada rohkem naiselikke iseloomuomadusi: õrnust, tasadust, alistuvust, peaksime passiivselt vastu võtma kõike, mida peigmees otsustab.
Bioloogid on avastanud, et kõik looted on kalduvusega naissoole. Hiljem mõnedes loodetes saadab Y kromosoom välja meeshormoone, mille tulemusena neist arenevad välja mehed. Y kromosoom teeb selle töö tootes antigeeni, mis leidub kõigi meeste rakuseintel, aga naistel neid ei leidu.
Iga loode on alguses naissoost olend. Saades Kristuse pruudiks, pannes end naissoo positsiooni Tema suhtes, me pöördume tagasi algse olukorra juurde, eesmärgi juurde, milleks meid loodi - et me oleksime Kristuse pruudid.
Mees, kes pöördub, saab Kristuse pruudiks, mitte peigmeheks.

9 Hingamise viisist

Uued vangid küsisid meilt: "Kuidas saan ma piinadele vastu seista?" Paljude teiste nõuannete kõrval me ütleme neile: "Hinga sügavalt, rütmiliselt."
Paulus kirjutab: "Mida iganes te teete - tehke seda Jumala austamiseks" (1 Ko 10:31). See tähendab ka pühalikul kombel hingamist.
Inimkonna elu algas kui Jumal hingas eluhinguse Aadamasse (1 Mo 2:7). Millise rütmi ja liigutusega Jumal hingas?
Piibel räägib mitmesugustest hingamistest. Patust võrreldakse "metsemaeesliga kõrbes, kes kangest innast ahmib tuult" (Jr 2:24). Jeremija räägib ka meestest, kes hirnuvad oma ligimese naiste järele (Jr 5:8). Tagakiusaja Tarsose Saulust kirjeldatakse kui "hingamas välja ähvardusi ja tapmisi Issanda jüngrite vastu" (Ap 9:1). Jeesus ise puhus: "ta puhus apostlite peale" ja need võtsid vastu Püha Vaimu (Jh 20:22). Õigeusu preestrid puhuvad siiani osana ristimistalitusest inimeste peale.
Kuidas sina hingad? Kas sa hingad välja viha, himu? Või on sul vaikne, kuninglik ja rahulik mehe hingamine, kes ei ole seotud maailmaga, ei tunne vastikust maailma suhtes ning ei ole sellest mõjutatud? Sellist hingamist tuleb harjutada.
Jooga harjutused võivad olla hingamisele kasulikud, kuid ei lahenda probleeme. Inimene võib praktiseerida joogat hommikul ja võib hakata hirnuma ja hingama viha pärastlõunal. Inimene peab harjutama hingamist Jumala auks kõige suuremate kiusatuste ajal. Kui teised karjuvad su peale või tunnevad patu ahvatlust, jätka aeglaselt ja hakka hingama pühalikul viisil: sügavalt, tasaselt, rütmiliselt. See aitab sul olla võitja.
Piibli keel õpetab meid jälgima seda, kuidas me hingame. Heebrea keeles tähendab ketsar af "lühikest hingamist" ja tähendab "kannatamatut"; ereh apaim tähendab "pikka hingamist" ehk "kannatlikku, rahulikku". Meie hinge seisukorrad on seotud meie hingamisega. Kui inimene hingab kümne minutit aeglaselt, ühtlases rütmis ja mõtleb: "Nüüd ma hingan siss, nüüd välja," siis ei ole võimalik vihastuda. Inimene, kellel on rumal soov saada pidevalt vihaseks, saab hakata harjutama hingamist vastupidisel viisil.
Tee kõike Jumala auks: isegi viis, kuidas sa hingad on kõikvõimsale Jumalale teada. Putukad hingavad kiiresti ja surevad ruttu: puud hingavad aeglaselt ja elavad kauem.

10 Mõistetamatud sõnad

Piibel sisaldab oma algkeeltes sõnu, mille tähendust me ei tea, nagu näiteks eshpar 2 Saamueli 6:19 ja 1 Ajaraamat 16:3. Inglisekeelne tõlge ütleb selle kohta "liha", kuid see sõna on kaldkirjas, mis näitab, et sõna tegelik tähendus on teadmata. Mõned juudi kommentaatorid tõlgivad seda sõna "päevade koogina" (cake of dates).
Keegi ei tea täpselt, mida tähendavad sõnad selah ja miktam, mida võib tihti leida psalmides. Kuulus juudi interpreet Raši ütleb, et selah tähendab "igavesti". Ybn Ezra mõtleb, et see on muusikaline märk. Septuaginta tõlgib selah pausina.
Miktam silmaub Lualude 16, 56, 57, 58, 59 ja 60 tiitlites. Juudi kommentaar Midraš ütleb, et Taavet oli alandlik (makh) ja õige (tam), järelikult miktam. Raši usub, et see nagu selah'gi osutab meloodiale. Ibn Ezra ja Luther tuletavad selle sõna ketem'ist, mis tähendab kulda. Inglisekeelse tõlke variandis nimetatakse Laul 16. ka "kuldseks psalmiks". Teised peavad babüloonia sõna kafamu'd miktami allikaks ja tõlgivad seda kui "lepituse laul". Kõik need aga on vaid oletused.
Kreekakeelne sõna epiussion, mis esineb Meie Isa palves (Mt 6:11), ei esine kusagil mujal kreekakeelses kirjanduses. Inglisekeelne tõlge ütleb "igapäevane" väljendis "igapäevast leiba", kuid see on suvaline tõlge. Hieronymus tõlkis seda kui "meie substantsiülene (supersubstantial) leib."
On ka palju teisi sõnu, mille tähendus jääb täiesti teadmatuks. Üks võimalus on, et nendele sõnadele ei tulekski omistada mingisugust tähendust. Mitte kusagil piiblis pole kirjas, et igal asjal selle sees peab olema tähendus.
Mumonkan, 12. Sajandi zen-budismi raamat ütleb, et tähendusetus on "tee" peal käijate tähendus.
Heebreakeelne piiblitekst omab muusikalist märgisüsteemi. Vana Testament on laul, milles mõned helid on pandud sinna vaid oma muusikalise ilu tõttu, on tegelikult ilma tähenduseta, nagu "tra-la-la" tänapäevastes moodsates lauludes.
Kogu piibel on jäljendamatu sümfoonia. Mitte ainult lausete tähendus, vaid ka nende kõla võib viia hinge ekstaasi. Lihtsalt üks näide: inglise keeles me loeme, et kogu usklike kogu "üks süda ja üks hing" (Ap 4:32). See on sügav mõte, kuid kreeka keeles on sel ka ilus kõla, riim: "Kardia kai pshyche mia." Tähed, häälikud ja terved sõnad võidi kirjutada piiblisse vaid selleks, et neil on ilus kõla. Igaüks, kel on kõrva, naudib neid sõnu. Neid sõnu ei saa tõlkida.
Luther nimetas meie mõistust "elajaks", sest see kaldub usulistesse asjadesse vahele rääkima. Ratsionaalne mõistus püüab anda kõigele tähendust ja loogikat, ka piiblile. Aga miks peaks piibel alati midagi mõistlikku tähendama? Piibel räägib pigem hingele kui mõistusele.
Buuri vabariigi president Krüger läks jahile ja jättis koju maha haige naise koos haige lapsega. Tagasi tulles kuulis ta, et ta naine laulab, kuigi naisel ei olnud kombeks laulda. Majja sisenedes leidis ta naise voodist koos surnud lapsega tema käte vahel. Mõne aja möödudes suri ka naine, kes ikka hoidis last oma kätes.
Krüger hülgas kõik ja marssis läbi põldude ja metsade ning püüdis leida tähendust elule ja armastusele, mis ühendab meid mõneks ajaks kuni surm vägivaldselt meid eraldab. Tema sõbrad sattusid paanikasse, otsisid teda mitu päeva ning leidsid ta näljasena laulmas, kuid Krügeril oli sügaval südames rahu. Ta polnud leidnud asjade tähendust, kuid ta oli loobunud seda otsimast.
Miks me peaksime alati rakendama loogikat ja süllogismi kõigele? Miks mitte lihtsalt laulda meloodiat, nagu ööbik seda teeb, ilma tähendusrikkaid lauseid loomata? Just piibli muusikas leitakse piibli sügav tähendus - kui süda lihtsalt laulab, teinekord mõistetamatuid sõnu, Jumala mõistetamatutest teedest.

11 Almah

Me kõik peaksime seda halvaks kombeks, kui keegi arutaks avalikult või kirjutaks sellest, kas tema naine oli ikka abielludes neitsi või ei, kuid paljud vaidlevad, kas Maarja oli ikka neitsi ajal, kui ta sünnitas Jeesuse.
Mitmed ringkonnad on väidelnud, kas Jesaja ikka ennustas ette neitsist sündi. Väide seisneb selles, et tema sõnades (7:14): "Issand annab ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale," heebreakeelne väljend "almah" ei tähenda ilmtingimata "neitsit". See võib tähendada ka "noort tüdrukut".
Nagu teisedki sõnad heebrea keeles, nii on ka sõnal "neitsi" kaks vormi. Elem, meessoo vorm, tähendab tavaliselt väga noort poissi, kes ei ole veel ühtegi naist tundnud, nagu Taavet, kui ta tappis Koljati (1 Sa 17:56). Selles salmis on inglise keelde tõlgitud elem kui "poisike". Sama sõna kohtame ka 1 Sa 20:35, kus viidatakse "väikesele poisile", kes oli Joonatanile saatjaks.
Et elem meessoo vormis kindlasti tähendab neitsilikku poissi, miks peaks siis naissoo vorm, almah, omama teistsugust tähendust? Kindlasti tundis evangelist Matteus heebrea keelt paremini kui tänapäeva teoloogiaprofessorid ja tema tõlkis Jesaja prohveteeringu nii: Ennäe, neitsi jääb lapseootele" (1:23). Mina usuks Jeesuse neitsist sündi ka siis, kui piibel sellest ei räägiks.
Inimestena on meil kõigil lõhenenud loomused. Kuidas saaks see teisiti ollagi, sest me oleme oma esivanematelt pärinud omadused, mis tulenevad kahest erinevast ja tihti ka vastuolulisest liinidest? Jeesus aga oli Üks: teda ei laasta sisemised vastuolud. Tema pärand tuleneb ühest liinist.
Sa võid usaldada piiblit. Maarja oli neitsi, kui ta jäi Jeesust ootama. See, kes hoidis Maarja puhta ja pühana oma armu läbi kannab hoolt ka selle eest, et sa ilmub tema ette neitsilikus puhtuses.

12 Sõna "netzah" kaks tähendust

Nad mõistsid mulle kakskümmend viis aastat, mis praktiliselt oli võrdne eluaegse vanglakaristusega. Päeval, mil nad mulle kohtuotsuse teatavaks tegid, käisid järgnevad mõtted mul peast läbi. Heebreakeelsetel piibli sõnadel on mitmeid tähendusi, mis annab neile sellise spektri nagu on vikerkaarel. Uurigem siis sõna netzah kahte tähendust. See sõna võib tähendada "alaline, jätkuv, püsiv" - "Miks on mu valu nii püsiv?" küsib jeremija (15:18). Aga netzah tähendab ka "võitu" (1 Aj 29:11 ja Js 25:8). Nii seda, mis näib olevat masendav, vastuseta küsimus Jeremijale, võib ustavalt ja sõnasõnaliselt tõlkida ka nii: "Kus on mu valu? See peab tooma võidu."
Üks lugu räägib kuningas Saalomonist, kes seisis kord mere rannal ja vaatas, kuidas mitmete rahvaste laevastikud mööda sõitsid. Ta küsis tema kõrval seisnud ülempreestrilt: "Mis sa arvad, kui palju laevu aastas sõidab läbi meie vete?" Preester vastas: "Ainult kolm." Kuningas arvas, et preester on ülbe ja ütles vihaselt: "Kuidas julged sa nii vastata? Ma näen ainuüksi praegusel hetkel vähemalt tosinat laeva." "See on illusioon," vastas ülempreester. "tegelikult seilab kõikidel meredel vaid kolm laeva: rahaahnuse, kuulsusejanu ja naudingujanu laevad. Need on need kolm jõudu, mis sõidavad meredel, ükskõik, millist nimetust laev ajutiselt ka ei kannaks."
Kuningas mõtiskles selle üle mõnda aega. Oma ülemlaulus ennustas Saalomon ette, et tuleb neljas laev, mis on küll väga väike ja mis suudab sõita vaid Kalilea järvel, kuid lõpuks ületab kõik ülejäänud laevad. See saab olema Messia laev, laev, mille jõud tuleb Jumala Poja ohvrist, innukast armastusest ja soovist teenida.
Jeesuse laev sõidab vastuoluliselt kõigi hüdrodünaamika seadustega. Ime, mille Messias tegi tormi vaigistades ja paat sai tema käsu peale päästetud on suurem ime, kui seda tavaliselt mõeldakse. Markus kirjutas, et lained olid peksnud paati nii, et "paat juba täitus veest" (Mk 4:37). Iga paat, mis on vett täis, läheb põhja hoolimata sellest, kas ilm on tormine või mitte. Aga see laev, Jeesuse laev, ei lähe põhja, isegi siis, kui pattude, kuritegude, lahkhelide, hereesiate ja tagakiusude veed on täitnud kuni ääreni. See laev on teel võidule.
Selle "püsivad" (netzah) suured mured on vaid selle võidu - netzah - vari, mille suunas see sõidab.

13 "Sabahtani" kaks tähendust

"Eloi, Eloi, lama sabahtani," oli Jeesuse karje ristil. Evangelist tõlkis need sõnad aramea keelest nii: "Mu Jumal, mu Jumal, miks sa oled mu maha jätnud?" Aga see ei ole ainus võimalik tõlge.
Sabahtani on minevik ja esimene isik verbist leshabeah, mis tähendab "hülgama, maha jätma". Aga leshabeah tähendab ka "austama". Seda sõna kasutatakse tihti isegi kaasaegsetes heebreakeelsetes palvetes. Nii võiks Jeesuse sõnu tõlkida: "Mu Jumal, mu Jumal, mil määral sa oled mind austanud!" Nende sõnadega lõpetas oma palveid Jeesuse aegse esseenide sekti haru - terapeudid. Selle väljendiga väljendati imestust saadud paljude armuandide üle.
Viimasel söömaajal palus Issand: "Austa oma Poega" (Jh 17:1), kus ta ilmselt kasutas aramea keelset sõna meshabeah. Tulemuseks aga ei olnud austamine, vaid enamus jüngreid hülgasid ta, teda peksti piitsadega, mõnitati, löödi risti ja ka Jumal jättis ta maha. Kas nii vastab taevane Isa palvetele?
Aga Jeesuse palve võis tol õhtul omada täiesti teistsugust salapärast tähendust: "Tund on tulnud. Meie plaan peab saama nüüd täidetud. Hülga, salga maha (shabeah) oma Poeg, et Su Poeg võiks austada (samuti shabeah) sind läbi kõige kannatamise läbi kannatlikkuses ja armastuses." Nii on kogu järgnenud kannatuslugu Jeesuse palve tulemus.
Võib tunduda imelik, et Jeesuse sõnad: "Sa oled mu maha jätnud," on minevikus, kui Teda hüljati ju seal ja siis - ristilöömine oli vägagi olevikuline sündmus. Miks siis Jeesus kasutab minevikku? Tavaliselt ei küsi inimene, keda pekstakse: "Miks sa mind halvasti kohtlesid?" Ta ütleb olevikku kasutades: "Miks sa mind lööd?"
Üks vaimse tugevuse saladustest on elada väljaspool aega. Tänapäevast revolutsiooni koos selle kaasnevate õudustega on raske taluda. Aga me võime lihtsalt lugeda Prantsuse revolutsioonist ja selle giljotiinidest 200 aastat tagasi. Jumal ja vaim elavad igavesti. Igavik ei ole ajatu, vaid elu väljaspool aega. Sa võid otsustada, kuidas su suhtud oma elu episoodi, kas minevikus või olevikus. Me kõik mõtleme mineviku meeldivatele mälestustele ja tuletame neid meelde justnagu toimuksid need olevikus. Samamoodi võib teha kas vastupidiselt. Sa võid kanda üle tänased raskused minevikku ja nii saad neid rahulikult lahendada. Selliselt ei saa raskused sind murda. Just nii peame me vastu.

14 Kuidas end kontrollida

Üksikkong püüab vangi ahvatleda lõputult oma mineviku peal hauduma. Paulus kirjutab: "Inimene katsugu end läbi" (1 Ko 11:28). Kuidas peaks seda tegema? Piiblis ei ole konkreetset õpetust, kuid kristlik aastasadade pikkune kogemus on õpetanud meile ühte: ära ole liiga põhjalik enesekontrollis. Väikest olendit võib laboratooriumis uurida nii pingeliselt, et see sureb uurimise käigus.
Selle asemel et uurida kõiki oma elu detaile, püüa mõõta oma usu sügavust Jeesuse elu, surma ja ülestõusmise väärtuses.
Kord oli üks mees väga mures oma hinge pärast. Ükski jutlus ega usuline raamat ei rahustanud teda. Lõpuks kuulis ta ühest eremiidist, kes oli kuulus oma suure tarkuse poolest. Mees võttis hobuse ja sõitis mäe tippu, kus eremiit elas. Ta leidis targa mõtisklemas oma koopa ukse juures. Tark küsis mehelt, mida too soovib. "Ma otsin päästet," vastas mees. Tark oli kaua aega vaid. Siis ta ütles: :"Otsi parem hobust?" "Mul on hobune," vastas mees. Tark pöördus koopasse ja ütles: "Ah või nii on lood," ja ei lisanud midagi.
Kui mees sõitis mäest alla oma hobusel, ta mõtles pingsalt kohtumise üle targa eremiidiga. Äkki sai ta aru: miks peaks ta hobust otsima? Tal on hobune. Ta sõitis hobusega. Miks peaks ta otsima päästet: Jumal saatis oma Poja maailma, et maailm võiks saada tema läbi päästetud. Pääste oli juba antud. Hobusel ratsutav mees ei peaks otsima hobust kui ta hobune pole üleväsinud ega surma saanud. Päästja ei kannata üleväsimuse all. Kui inimene ei põgene päästmise eest, kui ta teadlikult pole sellele vastu, siis on tal see olemas ilma suure vaevata. Jeesus on tulnud otsima ja päästma seda, mis on kadunud. Me ei pea otsima teda. Tema soov, et me oleksime paradiisis, on suurem kui meie soov./ Tema soovib meile rohkem patte andeks anda, kui meie soovime andeks saada. Päästet ei saa otsida, vaid ainult vastu võtta. Orgu jõudes oli mees sellest aru saanud.
Kristlased ütlevad tihti: "Ma sain päästetud viis või viisteist aastat tagasi." See aga ei saa olla tõde. Me kõik saime päästetud 2000 aastat tagasi, kui Jeesus suri meie eest Kolgatal. Võibolla alles viis või viisteist aastat tagasi me saime sellest aru.
Kui me läheme armulauale, siis peamine, mida me endalt küsima peame on: "Kui ma kuulen sõnu: see on mu veri, mis valati sinu pattude andeksandmise eest," kas ma mõistan neid sõnu, kui minule öeldud sõnu? Kas ma tean sama kindlalt nagu ratsutaja teab, et ta ikka istub hobuse peal, et muy patud on andeks antud ja unustatud?" Kui ma mõistan seda, siis ma olen end hästi kontrollinud ja ma olen väärt püha õhtusöömaaega.

15 Piibli ebatäpne aeg

Ma kaotasin ajataju, ma ei teadnud, mis kell oli või milline oli kuupäev. Mu üksikkong oli maa all, ma ei teadnud isegi, kas oli kevad või talv.
Piibli autorid teadsid, et nende elud on igavesed. Aeg ei olnud nende jaoks oluline ja nii olid nad üsna ebatäpsed sündmuste dateerimisel.
Johannese 21:1 me loeme, meta tauta - "Pärast seda ilmus Jeesus jüngritele veel." Kui pikk aeg oli "pärast seda?" Sa uurid asjata.
Matteuse 3. Peatükk algab sõnadega "Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes." Eelmises salmis ei saanud Johannes ja Jeesus olla vanemad kui 2 või 3 aastat, järelikult pidi umbes kolmkümmend aastat olema möödunud enne Johannese teenistuse algust. Evangelisti jaoks oli see ikka veel "neil päevil".
Nii Johannes kui Matteus rääkisid sündmustest, millede vahel möödus palju aega justnagu samaaegselt. Enne Einsteini oleks seda peetud ebatäpseks. Nüüd me teame, et väide kahe sündmuse samaaegsusest saab tähenduse ainult sõltuvalt sellest paigast, kus vaatleja asub. See kuulub meie vaatlemise subjektiivse osa juurde, mitte objektiivse osa juurde, mis moodustab ajaloo.
Vaim puhub, kus tahab, ütleb piibel (Jh 3:8). Tuul ja vaim on kreeka keeles sama sõna. Ma võin asetada end vaimselt olukorda nii, et üksteisest ajaliselt eraldatud sündmused ilmuvad mulle samaaegselt. Nagu ameeriklased, kellele meeldib vaadata kahte või kolme teleprogrammi samaaegselt.
Kas Ristija Johannese kuulutus sai ilmuda "neil päevil," ehk juba tema lapsepõlves? Nii nägi Matteus sündmusi. Kes olen mina, et ma peaksin süüdistama teda ebatäpsuses?
Meil on tõotus: "Paluge ja teile antakse" (Mt 7:7). See salm näib olevat vastuolus meie kogemusega. Iga usklik tunneb vastatud, aga ka vastuseta jäänud palveid. Me oleme palunud ja meile pole antud. Aga kui palju aega on möödunud hetkest, mil me palusime?
Mooses palus Jumalalt: "Lase mind ometi minna ja näha seda head maad, mis on teisel pool Jordanit." Issand vastas: "Küllalt sulle! Ära enam räägi mulle sellest asjast!" (5 Mo 3:25-26). Siin ei ole näide vastuseta jäänud palvest, vaid palvest, millest selgelt keelduti. Kuidas sobib see kokku salmiga : "Paluge ja teile antakse?" Natuke aega hiljem , 3500 aastat hiljem ehk kui kasutada piibli väljendit, siis neil päevil," oli Jeesus Tabori mäel koos oma jüngritega ja "seal näitasid end neile Eelija ja Mooses" (Mt 17:3). Tabori mägi on Kaananis, teisel pool Jordanit, tõotatud maal. Nii täitus Moosese soov lõpuks, ainult mõned tuhanded aastad hiljem. See ei ole pikk viivitus inimesele, kellel on igavene elu.
Meil seisab ees mitte igavene elu, vaid igavesed elud. Heebrea keeles ei ole ainsuses olevat sõna elu kohta. Enamus heebreakeelseid sõnu, mis lõpevad tähtedega "im" on mitmuses ja piibellik sõna elu kohta on "haiim". Meil saab olema palju elusid ja palju võimalusi. Ma usun, et kõik palved saavad nii vastatud.
Igavene elu on enam kui vaid lõpmatus. Einsteini juudisoost õpilane Kantor mõtles välja mõiste nagu "transfiniitne". Kui sa tõmbad lõputu joone teatud kindlast punktist, siis selle matemaatiline väärtus on lõpmatus. Aga kui sa tõmbad samast punktist kaks või enam joont erinevates suundades, siis saad sa midagi, mis on sealpool lõpmatust. Kantor nimetab seda "transfiniitseks," ja kasutab heebrea tähte alefit selle matemaatilise sümbolina. Igaviku võimalused on ammendamatud. "Paluge ja teile antakse." Ära küsi, millal sulle antakse. Taevas on väljaspool aega.
Ajaperioodid pole üldiselt objektiivsed füüsilised faktid, vaid sõltuvad vaatlejast. Aeg ja ruum on oma loomuse tõttu ainsa tõelise asja segiaetud esitused: intervall aeg-ruumi kontinuumis. Mõelgem piibellikult, väljaspool aega.

16 Piiblivälised asjad

Piibel sisaldab asju, mis Jumal meile on ilmutanud, arvestades meie südamete ja meelte olukorda ja võimeid.
Jeesus ütles oma jüngritele: "Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda" (Jh 16:12). Me imestame, mida ta oleks veel öelnud, kui me oleksime suutelised kõiki Ta sõnu vastu võtma.
Piibli autorid on jätnud palju huvitavaid asju rääkimata. Paulus nuriseb, et tal ei jätku aega, et rääkida "Gideonist, Baarakist, Simsonist, Jeftast, Taavetist, Saamuelist ja prohvetitest" (He 11:32). Suur osa Pauluse ajast kulus tühistele küsimustele, mis tõid algkristlaste sekka nii palju tülisid.
Juudas kavatses kirjutada kõige tähtsamatest "ühise pääsemise" asjadest (Ju 3). Meie aga ei tea neid tema mõtteid selles osas, sest tal tuli selle asemel hoopis jutlustada usklikke jälgima "jumalatuid inimesi", kes olid end poetanud kiriku juhtkonda.
Piibli autorid pidid kohandama oma sõnumeid nii, et need ei pahandaks nende kuulajate eelarvamusi. Algkristlik jutlus, mille Peetrus esitas nelipühapäeval, nimetab Jeesust "meheks, kellele Jumal on tunnistuse andnud" (Ap 2:22), kes on "ülendatud Jumala paremale käele" (Ap 2:33). Peetrus ei ütle, et Jeesus on Jumala Poeg. Seda oleks juutidel olnud liiga raske vastu võtta. Diplomaatia on oluline osa intelligentsest jutlustamisest.
Me peame aru saama mitte vaid sellest, mida pastor ütleb, vaid ka sellest, mida ta oleks võinud öelda siis, kui me oleksime olnud valmis võtma vastu kogu tõde.
Kui Buuri vabariigi presidendi Krügeri kuju ehitati Pretoriasse, palus Krügeri naine skulptoril teha presidendi mütsi lohuke, et linnud saaksid vihmasaju ajal tulla sealt jooma. Need, kes on tuttavad Buuri vabariigi ajalooga, saavad sellest kujust inspiratsiooni ning tahavad järgida seda suurt riigimeest oma tegudega. Linnud saavad sama kuju pealt ainult mõned tilgad vett.
Kui me ei jää usus vaid väikesteks lindudeks, saame me teada seda, mida piibli autorid ei saanud öelda oma kaasaegsetele. Elujõgi annab meile rohkem kui vaid mõned tilgad vett.
Jumal viib meid läbi vangla, et anda meile uus mõistmisvõime.

17 Piibli eufemismid

Mõned piinamised on siivutud. Kas ma vabaks saades peaksin üldse rääkima sellest, mis minuga juhtus?
Piibel püüab kogu aeg jätta mainimata elu olulist osa, mis tänapäevases keeles on saanud peaaegu et halvustavaks sõnaks: sõna "seks" ei esine piiblis kordagi, samamoodi pole piiblis sõnu ka suguorganite ega seksuaalvahekorra jaoks. Viimase kohta öeldakse "tundma": "Aadam tundis Eevat oma naist" (1 Mo 4:1). Naissuguorgani kohta kasutatakse tavaliselt sõna "häbi": - bošet või teinekord ka "naba" (Ül 7:3). Piibli tavaliseks stiiliks on eufemismid (eufemism - pehmendav ja ilustav väljend ebasündsa või ebameeldiva asemel (n surema asemel uinuma)).
Eufemismid kehtivad mitte vaid seksuaalküsimuste kohta. Apostlite tegudes leiame väljendi, et Jeesus "riputati ristipuu külge" (Ap 5:30). Ristilöömine oleks olnud liiga jube pilt.
Piibel jätab rääkimata ka kogu tõde teatud valedest tegudest. 1 Mo 35:22 on inglise keeles tihti kirjutatud sõna "see" kaldkirjas, mida tõlgid kasutasid siis, kui nad olid midagi algtekstile lisanud. Heebrea keeles jääb lause muidu poolikuks: "Ruuben magas oma isa liignaise juures. Iisrael kuulis." Me tahaksime kuulda detaile intsestist ja kohutavast tülist isa ja poja vahel, mis pidi sellele järgnema. Masoreedid aga jätsid tühja ruumi teksti peale sõnu "Iisrael kuulis," millega nad õpetavad meid, et halvimaid asju halbade asjade juures on parem jätta ütlemata.
1 Mo 4:8 jätsid masoreedid tühja ruumi peale sõnu vaiomer Kain, "Ja Kain ütles," lisades sinna ringikujulise märgi, mis viitas sellele, et tahtlikult on ära jäetud midagi tähtsat.
Nii samaariakeelne tekst kui ka Septuaginta, esimene kreekakeelne tõlge, lisavad selles kohas, et Kain ütles oma vennale: "Lähme väljale." Süüriakeelses tõlkes öeldakse: "Lähme kõrbesse." Aga teadmised vendade pikemast sõnelusest hoitakse alles ilmselt suuliselt. Targum, arameakeelne teksti parafraas lisab, et Kain ütles: "Ma mõtlesin, et maailm on loodud halastuses, aga seda ei valitseta vastavalt heade tegude teenete järgi, ei ole ka kohtunikku ega kohut, ei saa ka tulevikus olema riigi karistuste ja tasudega. Miks minu ohver tagasi lükatakse?"
Jumala poolt antud piibel eelistab minna Kaini sõnadest vaikides mööda. Selliste väljalõigetega õpetatakse meid mitte kordama ega tsiteerima valesti toiminute sõnu. Sellised sõnad on tihti nakkavad.
Piibel väldib ka epiteetide kasutamist. Juudi esimese sajandi ajaloolane Josephus Flavius kirjutas, et Pilaatus oli korrumpeerunud ja õel massimõrvar. Me teame Talmudist, et Jeesuse-aja ülempreestrid olid rohkem kaupmehed kui Jumala sulased, Rooma impeeriumi käsilased, kes said oma kõrged positsioonid altkäemakse abiga. Aga piibel ei põlga ära Kaifase ja Pilaatuse isiklikku elu. Piibel räägib vaid sellest, mida nad tegid Jeesusele. Evangelistid ei pidanud oma kutsumises vajalikuks avalikult nende patte hukka mõista.
Me teame ajaloolistest allikatest, et kogu Heroodese dünastia elas liiderlikult. Evangeeliumid tunnistavad vaid minimaalselt nende tegudest Petlemma laste ja apostlite suhtes. Mainitakse vaid ühte isiklikku pattu, sest see tõi kaasa Ristija Johannese surma.
Meile, kes me tunneme rõõmu igast veast, mida me oma vaenlase juures leiame, tuleb kasuks matkida piiblit, kus kasutatakse sellistes kohtades palju eufemisme ja vaikimist.

18 Keel ilma sõnata "sõna"

Jumala Sõna anti läbi heebrea rahva. Seda võib öelda ükskõik millises keeles, aga mitte heebrea keeles. Valitud rahvas, Jumala Sõna hoiukoht, ei oma kindlat sõna "sõna" jaoks. Nad kasutavad sõna davar, mis tähendab ka "asja".
Evangelist Johannes kirjutas kreeka keeles, aga ka heebrea keeles. Tema emakeeles kõlaks tema evangeeliumi algus nii: "Alguses oli davar, asi ja see asi oli koos Jumalaga ja davar, tõeline asi, oli Jumal."
Rääkida sõnades, milles ei ole reaalsuses mingit alust on loba, mitte kõne.
Sa ei saa mõista piiblit, kui sa vaatad seda, kui vaid sõnade kogumikku.
Mamunkan, üks (13. Sajandi) zen-budismi suurtest raamatutest ütleb justkui heebrea vaimust liigutatult: "Sõnad ei väljenda asju; laused ei näita meelte liigutusi. See, kes võtab vastu vaid sõnu, on kadunud; jääda pidama vaid lausete juurde, tähendab olla petetud."
On ilmne, et sõnad saavad väljendada vaid sõnu, mitte tundeid, kogemusi või objekte. Viimased väljendavad end ise ilma sõnadeta.
Nagu Einstein on ühendanud ruumi ajaga ja on loonud neljamõõtmelise aeg-ruumi kontiinuumi mõiste, heebrealased võtsid kasutusele ainulaadse mõiste "davar", sõna-asi, millel on kaks külge, üks neist on sõnaline, teine on füüsiline või vaimne reaalsus.
Heebrea keeles ei saanud Jeesus kuigi lihtsalt öelda, et "sinu sõna on tõde" (Jh 17:17). Ta pidi kasutama sõna davar, mis on enam kui vaid "sõna". Ainult sõnad, isegi jumalikud sõnad üksinda pole tõde: need võivad inspireerida õelusele, tülile ja ahnusele samamoodi nagu ka pühadusele. "Davar, sõna-asi, on tõde oma kahes küljes kokku," nagu Einsteini järgi ei toimi sündmused enam vaid ajas või ainult ruumis. Selle asemel kasutatakse nüüd füüsikas mõistet "intervall", mis hõlmab neid mõlemaid.
Itaalia skulptor Tommassi lõi Buenos Airese surnuaeda kujud, millest iga üks esindas ühte Beethoveni sümfooniat. Kui sõber küsis minult, millised need välja näevad, siis ei leidnud ma nende kirjeldamiseks piisavalt sõnu.
Beethoven kirjeldas seda, mida ta tundis, nootides, mis mängituna vabastavad helisid. Skulptor raius marmorisse selle, mida ta tundis seda muusikat kuulates. Mina vaates neid kivikujusid. Kui mina paneks saadud tunded sõnadesse, siis millises suhtes oleksid need Beethoveni sümfooniatega?
Üks pime mees küsis kord oma sõbralt, kuidas piim välja näeb. Tema sõber ütles: "Piim on valge." Pime küsis kohe veel: "Mida see valge tähendab?" "Valge on luige värv," kõlas vastus. Pime küsis taas: "Mis on luik?" "Luik on kõvera kaelaga lind," kõlas selgitus. Pime küsis edasi: "Mida tähendab kõver?" Sõber kõverdas oma küünarnukid ja ütles: "puuduta mu kätt ja sa saad aru, mida tähendab sõna "kõver"". Pime mees puudutas oma sõbra küünarnukki ja ütles: "Nüüd ma tean, kuidas piim välja näeb!"
Kui piibel on vaid sõnade kogumik, siis me teame Jumalast ainult sama vähe, kui pime mees teadis piimast.
Me peame jõudma sõnade läbi tõelise asjani, Jumala endani. Ainult nii saame me valgustatud.
Üks mees küsis pühakult: "kes on Jumal?" Pühak vastas: "Kes sina oled?" Mees vastas: "Ma olin nii ja naasugune." Pühak küsis: "Kas sa tunned nii ja naasugust?" "Loomulikult," vastas mees. Pühak võttis kätte tolmukühvli ja küsis: "Kas sa näed tolmukühvlit?" Mees vastas: "Ma näen seda." Pühak lõpetas vestluse, sest pidas seda mõttetuks.
"Jumal" on heli, mida eesti keelt kõnelevad inimesed teevad, et rääkida üksteisele üleloomulikust olendist. Teine, väike salapärane olend, ma ise, kellest mina tean ka peaaegu mitte midagi, kannab saksa keeles nimetust "Richard". Prantslased hääldaksid mu nime "Rišaar". Ma näen vaid objekti, mida inimesed nimetavad "tolmukühvliks." Seda kasutavad täiskasvanud tolmu minema pühkimiseks. Lapsed peaksid seda mänguasjaks. See võib olla kasulik ka laksu andmiseks või joone tõmbamisel.
Kõnelemine inimestega, kes jäävad vaid sõnade sfääri, ei vii mitte kuhugi. Sõnad on kasulikud vaid siis, kui need viivad loba sfäärist "davarini", reaalsus-sõnani.
Milliste sõnadega ma selgitaksin Jumalat? Kas ma peaksin ütlema, et Tema on Kuningas? Sellist tiitlit kandsid paljud head inimesed, aga ka Heroodes, Nero ja Henry VIII. Nimetada Jumalat Kuningaks võib tekitada vaid suurt segadust.
Kas ma peaksin hüüdma Teda "isaks"? Lutheril oli väga karm isa ja ta ei tahtnud pöörduda Jumala poole Meie Isa palve sõnadega.
Isegi "Jumal" on sõna, mida ei kasutata vaid Looja kohta, vaid ka selliste õelate olendite nagu Moolok ja Quetzlcoatl, kes nõudsid tuhandeid inimohvreid.
Me peame minema üle tavalistelt sõnadelt davarile, tõelisele asjale, selleks, et mõista Jumalat, mitte vaid Loojat, vaid ka Hoidjat ja Hävitajat.

19 Ära tülita Teda

Samamoodi nagu surm oli Jeesuse jaoks kirjeldamatu valu, pidi ka Tema sünd põhjustama Talle suurt ahastust. Ap 10:44 on kirjutatud: "Püha Vaim langes." Vaimu tulemine, mis on meie jaoks ülendav kogemus, on Tema jaoks langemine. "Seemned langesid," ütles Jeesus tähendamissõnas külvajast (Mt 13:4). Enne nisuks kasvamist, peavad seemned kõigepealt kukkuma maha oma Issanda käest. Hiljem Jeesus selgitab, et maa esindab inimeste erinevaid omadusi ja jooni (Lu 8:12-15). Iga seemne jaoks tähendab kokkupuude maaga langemist. Selline on iga inimese sünni tähendus. Kui palju enam pidi Jumala Poja sünd olema langemine, valu, mida Ta ei tahtnud mainidagi. Tema langemise sügavust näidatakse faktis, et Ta pandi kõige alandlikumasse paika, sõime.
Meie kristlased laulaame julgelt: "Tule mu südamesse." Aga millised mured ootavad Teda seal ees. Paljud ustavad hinged, kes on näinud ette, kuidas nende eksimused kurvastavad Issandat, kordavad Peetruse sõnu, kui ta langes Jeesuse ette põlvili maha: "Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!" (Lu 5:8).
Rooma väepealik ei tahtnud kutsuda meie kombel Jeesust, vaid ütles Jeesusele: "Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid!" (Lu 7:6). Väepealiku usku kiideti suuremaks kõikide iisraellaste omast. Milline kontrast meie võrreldes, kes me oleme harjunud tülitama Jeesust igasuguste pisiasjadega ning kunagi ei taha pöörduda ingli poole. Me nõuame, et Issand ise tegeleks meie vajadustega ning küsime mil iganes võimalik ka nähtavaid tunnusmärke.
Tõeliselt armastav hing ei häiri armastatud. Ma tean tüdrukut, kes armastas ühte noormeest, kelle eesseisvast suurest karjäärist ta oli teadlik. Tüdruk tundis, et harimatuna jääb ta tollele ühiskonnas koormaks. Poiss armastas tüdrukut kogu südamest, aga tüdruk lükkas tagasi poisi liginemiskatsed ning nii sundis kaudselt poissi abielluma teise tüdrukuga, kes sobis tolle sotsiaalse staatusega. Teinekord suurim armastus ilmutab end armastatust loobudes.
Jeesuse tulek maa peale oli Tema jaoks suur agoonia. Tema tulek sinu palveid vastama teeb Talle tüli. Nii paljud pimedad said terveks vaid paludes, ja siis, kui nende silmad olid avali lahti maailma kiusatustele, nad jooksid oma himude järgi ja unustasid selle, kellele nad oma nägemisvõime võlgnesid. Kristlased hülgavad palju asju. Hülga ka oma paljud palvesoovid. Anna Jeesusele rahu neil hetkedel, mil Ta tahab olla üksi.
Kas sa peaksid siis tülitama Teda, kui sa saad väga haiget? Ilmselt mitte, sest mida teeksid sa siis, kui Kristus võtab su palve vastu ja leevendaks su kannatusi? Kas see ei tähendaks sinule mitte suurt kaotust?
Kord magades neelas üks mees alla mürgise mao, kes oli talle kurku kinni jäänud. Mees ärkas üles kohutava valuga, kuid ei teadnud, mis valu põhjustas. Mööda läks kogenud metsamees, kes peksis teda nii kaua, kuni mees oli üleni sinine. Lõpuks oksendas mees mao välja ja madu roomas minema. Oleks mees palunud, et metsamees oleks ta rahule jätnud ja tema palve oleks saanud ka vastuse, oleks ta peagi ära surnud.
Mitte keegi meist ei saa rohkem hoope elult, kui vaja: "teie juuksekarvadki on kõik ära loetud" (Mt 10:30). Meie elud on ette määratud. Kas meie taevane sõber ei tea, kui palju kannatusi meil tuleb üle elada?
Ära tülita oma Issandat. Ta teab niigi.

20 Piibli liialdused

Usklikud on kirjutanud palju piibli veatusest, piibli liialdusi mainitakse väga harva.
"Naatsareti Jeesusest tunnistavad kõik prohvetid" (Ap 10:43). Aga olid heebrea prohvetid nagu Obadja või Aamos, kes isegi ei maininud Messiat.
Samaaria naine ütles rahvale peale Jeesusega kohtumist: "Tulge, vaadake inimest, kes ütles mulle kõik, mis ma olen teinud" (Jh 4:29). See ei saa kuidagi olla täpne. Ühe inimese kõiki tegude ilmutamine võtaks aega aastaid. Jeesus oli talle näidanud vaid seda, et Ta oli teadlik naise paljudest seksuaalsetest üleastumistest.
Kriitikud ütlevad, et tunnistused ebatäpsustest piiblis on piisavaks aluseks, et kahelda kogu piibli tõepärasuses. Aga need, kes tunnevad inimese südant, õpivad sellistest väidetest vaid seda mõju, mis Jeesus oma kaasaegsetele omas.
Teise Maailmasõja ajal läks mu naine ohtlikes tingimustes Budapesti, et viia leevendust sealsetele kannatavatele kristlastele. Kaua aega me ei saanud temalt mingisuguseid teateid. Selle aja jooksul ma ei suutnud lugeda ühtegi lehekülge raamatust ega ajalehest ilma, et ma ei oleks näinud oma naise nägu nendel lehtedel. Ma võisin öelda nagu Peetrus vastupidiselt teiste inimeste kogemusele, et kõikides raamatutes ja ajalehtedes on vaid Sabina kujutis.
Mõni aeg peale Jeesusega kohtumist oli Samaaria naine nii hõivatud meenutustega kõigist oma vigadest ja sellises hingelises olukorras sai ta väga tõepäraselt öelda, et "Ta on öelnud mulle kõik, mis ma eales olen teinud."
Peetrus oli näinud ülestõusnud Issandat ja oli täis Messiakogemust ning talle näis, et kõik prohvetid olid rääkinud Kristusest. Just sel ajal, mil Peetrus rääkis viisil, mida tavaliselt peetakse liialdamiseks, "langes nende peale Püha Vaim."
Mitmed kristlikud jutlustajad ja autorid nõuavad liialt täpsust. Püha Vaim ei lange nende inimeste peale, kes kuulavad Jeesust, aga Jeesus ei tähenda nende jaoks kõike. Nad on täis oma vaatlusi ja mõtteid teistest asjadest Issanda kõrval.
Ka apostel Paulus liialdab kui ta ütleb: "kõik, kes Aasias elasid, nii juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda sõna" (Ap 19:10). Aga Paulus ei käinud kunagi kaugemal kui Lähis-Idas. Ta polnud kunagi näinud Pärsiat, Venemaa Aasiat ja Hiinat. Pauluse väide näitab vaid seda, mida tema hing oli täis: ta ei olnud täis rikkusi, kuulsust või naudinguid, vaid nägemust, mida ta tundis nii tugevalt, nagu oleks see olnud reaalne: nägemus Aasiast Jeesuse jalgade ees.
Sellised nägemused on tõde. Lihtne faktide kirjeeeldamine on inspireerimatu tüütus. Jumala tõel on tiivad, see näeb kauget tulevikku nagu olevikku.
Ma sain hästi aru sellest, mida Paulus mõtles, kui ma peale vanglast vabanemist jutlustasin Taivanis. Kuigi ma rääkisin vaid kümnele tuhandele inimesele väiksel Hiina saarel, ma ei kogenud seda nii. Mu vaimu ja silmade ees oli miljard hiinlast, kel polnud ühtegi võimalust kuulata evangeeliumi. Just neile ma rääkisin.
Igal õhtul üksikkongis olles esitasin ma jutluse oma kodukogudusele. Ma olin kindel, et mu sõnad jõuavad nendeni. Sõnu kuulevad mitte vaid need, kelle füüsilised kõrvad eristavad helisid. Võibolla teadis Paulus rohkem telepaatilisest suhtlemisest, kui meie seda teame.
On liialdus pidada midagi liialduseks lihtsalt sellepärast, et meie peame seda liialduseks. Mitte piibel ei liialda, vaid meie liialdame piiblit kritiseerides.
Mitmed asjad, mida varem peeti piibli liialdusteks, on hiljem osutunud tõeks. Mooses nimetas Palestiinat "maaks, kus voolab piima ja mett," mis on selge hooplemine (5 Mo 26:9). Aga hiljuti üks teadlane tõestas hiljuti, et maa suudab anda kolm korda rohkem toitu, kui siiani on andnud ja tõi Iisraeli näiteks: (1) keskmine Iisraeli lehm annab 50% rohkem piima kui keskmine USA lehm, (2) Iisraelis kasvatatakse kõige rohkem apelsine maailmas, (3) Ühel aakril Iisraelis kasvab poolerohkem maapähkleid kui Jimmi Carteri pähkliistanduses, (4) Iisraeli kapsad ja tomatid on maailma parimate hulgas. Kõik see on saavutatud hoolimata väga väikesest sademete hulgast väikesel maal. Nii ei ole Moosese tõotatud maaga suurustlemine üldsegi mitte nii suur liialdus.
Piibli autorid ei pea numbreid olulisteks. Nelipühi päeval, kui Jeruusalemma 120 kristlast kogunesid ja said täis Püha Vaimu, selgitas Peetrus seda nähtust, kui Joeli prohveteeringu täitumist: "Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale" (Ap 2:17). Sadat inimest ei saa pidada "kõikideks inimesteks".
Selliseid väiteid peetakse tavaliselt liialdusteks. Aga kui inimene ei suuda leida tavalisi sõnu oma tunnete kirjeldamiseks, kui ta peab panema oma sõnad selleks ülivõrdesse, kas me peaksime siis seda pidama valeks? Kas Faust on vale, sest Goethe, kes tundis kurjuse väge ja keerukust, isikustas selle Mefistona? Peetrus oli nii täis tuleleekidesse mähitud keeltest, mis olid laskunud iga jüngri peale (Ap 2:3), et ta ei suutis rääkida väid ülivõrdes.
Nehemja liialdab samuti, kui ta ütleb: "Ja sa tegid Aabrahami lapsed paljuks nagu taevatähed" (Ne 9:23). Aga tähti on miljardeid, juute nii palju ei ole.
Piibel on idamaine raamat. Piibli tõde ei saa hinnata anglo-saksi mõõdu järgi. Tõepärasuse reeglid erinevad kultuuriti. Anglo-saksi maailmas on väide tõene ainult siis, kui see sobib täpselt kokku reaalsusega. Tegelikult eelistatakse faktide pehmendatud esitust. Jaapanlased aga teevad vastupidi. Seal on õige öelda seda, mis on meelepärane sinu vestluskaaslasele, isegi siis, kui see ei vasta asjade tegelikule olukorrale. Idamaade jaoks on hüperbool (liialdus, kirjeldatava asja iseloomulike joonte võimatuseni suurendamine (n. ääretu meri)) normaalne asi. Jumal on andnud meile oma ilmutuse läbi idamaise raamatu ja piibel on eksimatu idamaise mõtlemise kohaselt, mille järgi see on koostatud.

21 Uuest Testamendist puuduvad ütlused

On oluline tähele panna seda, mis piiblis on, aga ka seda, mida piiblis ei ole.
Üks huvitav Uue Testamendi joon seisneb selles, et Jeesus ei palunud kunagi kellelgi rääkida talle oma pattude sooritamise olukordadest. Ta teadis, et inimesed on patused, nii ei huvitanud teda inimeste pattude detailid, olid need siis suured kuriteod või väikesed eksimused. Selle asemel, et poris tuhlata käis Ta ühe inimese juurest teise juurde öeldes: "Ära karda, poeg; ära karda , tütar. Su patud on sulle andeks antud."
Teine huvitav joon Uues Testamendis seisneb selles, et keegi ei öelnud kunagi Jeesusele: "Palun, anna mulle andeks" või "mul on kahju." Viimasel õhtul kõik apostlid põgenesid, üks apostlitest salgas Ta ära. Hiljem, kui ülestõusnud Issand neile ilmus, oleks olnud sünnis, kui nad oleksid palunud Issandalt andeks. Ükski ei palunud andeks.
Kes iganes vaatas Jeesuse palgesse, nägi seal nii palju armastust ja headust, et ta tundis: "Jeesuse juures on andeksandmine ilmselge. Tema tahab palju rohkem mulle andeks anda, kui mina olen valmis paluma. Tema soov päästa mind on suurem kui minu oma. Tema soov olla minuga osaduses taevas on suurem kui minu soov sinna jõuda." Me ei pea liginema Jeesusele vabandustega, vaid ainult Tema headust usaldades.
On veel midagi, mida ei saa leida Uuest Testamendist: Jeesus ei öelnud ära kellegi küllakutsest. Keelduda kutsest oleks vastuolus Tema loomusega. Lihtsalt kutsu Ta oma koju ja südamesse. Ta võttis vastu kutsed isegi oma kõige suurematelt vaenlastelt. Kindlasti võtab vastu ka sinu kutse.
Kuulakem hoolega salme, mida piiblis pole.

22 Piiblist puuduvad sõnad

Nüüd, kus ma olen vang ja mul ei ole midagi, saan maru selle fakti tähtsusest, et Vanas Testamendis ei esine kordagi sõna "omama". Sellist sõna ei ole olemas ei vanas ega kaasaegses heebrea keeles. Tõeline "mitte omamine" on see, kui sul pole isegi sõna, mis väljendaks omamist.
Omamine on patune. Kõik algkristlased, kes "olid maade või majade omanikud, tõid müümisel saadud raha ja panid apostlite jalgade ette" (Ap 4:34-35). Nad olid juudid ja said tänu Jeesusele aru sellest, mis oli nende oma keele kaudu neile juba ammu ilmutatud: Jumala rahva jaoks on vale omada. Jumala laps saab ainult kanda hoolt asjade eest, mis tegelikult kuuluvad Loojale.
Kreeka keeles kasutatakse "omama" jaoks sõna echo, aga sel on ka teisi tähendusi: "suuteline olema", "olema hõivatud," "suutma," "arvestama," "tegema" jne.
Mõte "omamisest" on üldse vale. Ma sündisin ilma enda nõusolekuta - ma ei valinud ei sünni aega ega kohta, minu ihulikku kuju ega mu päritud iseloomu. Mu elu arenes olukordades, mis ei olnud suures osas mu enda luua. Ma ei valinud "omada" oma elu. Elu kulgeb vastavalt seadustele, mis on rajatud väljaspool mind ennast. Ka ei ole mul asju, mis elule omased.
Kuulsat tenorit Carusot kohustati laulma ooperit oma ema surmapäeval selleks, et mitte valmistada pettumust tuhandetele inimestele, kes olid tulnud kindla eesmärgiga just teda kuulata. Peale etendust ütles ta: "Alguses ma arvasin, et mul polnud häält, nüüd ma tean, et hääl omab mind."
Isegi me rõõmud ja mured on teiste inimeste poolt antud või võetud ning lõpptulemusena tulenevad vaid ühelt Olendilt.
Heebrea keeles pole puudu vaid "omama" tegevusnimi, vähest kasutust on leidnud ka selle omastav kääne. Heebrea keeles ei öelda tavaliselt: "mehe maja", sest tegelikult keegi ei oma maja. Igapäevases heebrea kõnepruugis on omastav kääne asendatud niinimetatud staatus constructusega, mis seisneb sõna lühendamises omatava asja heaks. Niimoodi kaotab väärtust iga isik või objekt, mis taandub omandiks.
Meie Isa palves puudub täiesti sõna "mina", kuigi tavaliselt on see inimeste palvetes kõige sagedamini esinev sõna.
Üks asi on halvem ebajumala ees palumisest: palvetamine omaenda kuju ees ja selle ees kummardamine.
Kristlased ei tohiks olla mina-kesksed, vaid Jumala-kesksed. "Mina" peaks täiesti kaduma palvest, see ei tohiks isegi meenutada isikut, kes palvetab. Tõeline palve on armastuse voolamine palves nii puhtalt, et ainus, mis loeb on Jumala tahe ja kõikide heaolu.
Teine sõna, mis täiesti puudub piiblist, on sõna "ajalugu". Ajalugu on ülestähendus sündmustest, nagu need üksteise järel ajas aset leidsid. Ajaloos eeldatakse, et sündmus on temale eelnenud sündmuste tagajärg. Kõik see on aga illusioon. See, mida mina näen kinos, näib samuti olevat sündmuste järjestikune ahel, kuid filmi võib näidata ka tagurpidi, sündmusi saab näidata vastupidises järjekorras, filmi võib ka tükeldada ja seejärel panna sündmused teise järjekorda. Kõik on Jumala poolt ette määratud. Sulepea, millega Jumal kirjutanud kõik asjad, mis sünnivad kuni maailma lõpuni, on juba ammu ära kuivanud ja seda ei kasteta alternatiivse versiooni kirjutamise eesmärgil uuesti tindipotti.

23 Piiblist puuduvad huvitavad elulood

Uus Testament kirjeldab korduvalt ja väga detailselt tagakiusaja Tarsose Sauluse elulugu ja pöördumist tulevaseks apostliks Pauluseks, kuigi pidi olema teisi elulugusid, mis Apostlite Tegude kirjutamise ajal pidid olema märksa huvipakkuvamad kui tagakiusaja oma.
Paulus ütles: "Ma vangistasin palju pühi inimesi… ja kui neid hukati, siis ma andsin oma hääle selle poolt. Ja ma suhtlesin neid sageli kõigis sünagoogides, püüdes neid sundida Jumalat teotama" (Ap 26:10-11). Ta tappis kristlasi, murdis nende vastupanu ning tema tegevuse tõttu mitmed kristlased taganesid oma usust.
Need olid esimesed kristlusest taganejad ja esimesed märtrid, kuid piibel ei ütle isegi nende nimesid ega räägi nende kannatuste, usust taganemise ja kangelasliku surma lugu.
Võibolla tahtsid piibli autorid ära hoida tulevast pühakute austamise karisid. Järgnevatel sajanditel räägiti pühakute lugusid täpsetes detailides ja olid tihti kaunistatud fantaasiatega.
Piibel räägib Vana Testamendi Joosepi kaasvangidest, kelle üle ta pandi hoolt kandma nii, et "kõik, mis seal pidi tehtama, tegi tema" (1 Mo 39:22). Samamoodi on Kristus märtrite elude tegija. Ei oleks piibellik tekitada suurt kära nende pärast, märtrid isegi pole seda soovinud.
Miks peaks märtreid nii austama? See, mida märtrid on teinud, ei ole maksimum, vaid miinimum, mida Kristuse jüngrilt nõutakse. Isegi olla Kristuse sarnane elus ja surmas oleks vähem sellest, mida temalt oodatakse. Kes iganes on Kristuse sarnane ei ole Kristus. Me peame olema Kristus. Meie oleme Kristuse ihu - nii me oleme Tema. "Sa saad olema nagu Jumal," ütles madu Eevale. "Te olete jumalad," ütles Jeesus. Ühendus uskliku ja Jumala vahel on täiuslik. Märterlus on väga väike asi sellise kutsumisega võrreldes.
Teised väga huvitavad elulood puuduvad piiblist. Meile öeldakse Ap 2:41, et ainuüksi ühel päeval liideti üksnes Jeruusalemmas kirikuga 3000 hinge. Kas nad jäid ustavateks? Kas nad tõid omakorda teisi inimesi kirikusse?
Miks sa vajad vastuseid? Me kuuleme kogu aeg suurtest massidest, kes võtavad Kristuse vastu evangeelsetel krusaadidel. Mis neist inimestest pärast saab? Kas nende otsus on siiras?
See, kes esitab palju küsimusi, saab palju depressiivseid vastuseid. Piibel õpetab meid rõõmustama selle üle, et mõned inimesed omasid vähemalt osaliselt head tahet ja häid kavatsusi, isegi kui seda oli vaid üheks päevaks.
Samaaria naine tõi kogu oma linna Kristuse juurde (Jh 4:30). Kui ta oleks nii jätkanud poleks Palestiinasse jäänud ühtegi pöördumata linna. Piibel räägib meile vaid sellest, mida ta ühel päeval tegi. Seejärel tema elus toimunut katab meie eest eesriie.
Varas Sakkeus lubas Issanda mõju all anda ära pool oma varast vaestele ja maksta neljakordselt tagasi kõik, mis ta oli varastanud (Lu 19:8). Piiblilugu lõpeb selle lubadusega, kuid meile ei öelda, kas ta selle lubaduse ka täide viis. Püha autor rõõmustas ka selle üle, et varas näitas üles kasvõi hetkeks kahetsust.
Jeesus kiidab ohvitseri kui kõige ustavamat meest, keda Ta eales oli kohanud (Mt 8:10). Oleks väga õpetlik teada, kuidas see ohvitser oma elu edasi elas.
Inimene, kes on täna ustav, ei pruugi alatiseks ustavaks jääda. Siiski ei anna piibel meile terveid elulugusid, vaid õpetab meid rõõmustama selles väheses ja ajutises heas, mida me inimestes leiame.

24 Echad ja iachid

Vana hiina lugu räägib jahimehest, kes läks koos oma pojaga panema püüniseid. Poeg pani hoiatustest hoolimata püüniseid tee peale selle asemel, et oodata kuni nad jõuavad metsani. Peagi jäi palju inimesi püünistesse, nende hulgas ka poisi ema ja õde. Järgmistena jäid püünisesse kinni ka armastus, tõde ja lootus ning lõpuks langes lõksu ka tee ise. Maailm jäi ilma teeta.
Möödus palju aega enne kui isal õnnestus veenda poega püüniseid kinni panema. Tee oli väga rõõmus, et sai taas vabaks ja sirutas end välja nii laialt, et kogu maailm sai teeks. "Kui ilus on mu tee nüüd!" ütles poiss. Tee suri, kui kuulis, et keegi oli kuulutanud ta enda omaks. Sellest ajast saadik ei ole maailmas enam ühtegi tõelist teed.
See on pessimistlik lugu. On tee Jumalani. Piibel on Jumala ilmutus, kaart, mida tuleb lugeda väga hoolsalt. Seda teed ei saa ka keegi nimetada enda omaks, sest see kuulub vaid Jumalale.
Piibli peamine õpetus seisneb selles, et Jumal on üks; meie usk ja ristimine on üks. Aga heebrea keeles on kaks väljendit mõiste "üks" kohta.
Iachid tähendab täielikku ja absoluutset ühte, nagu 1 Mo 22:2: "Võta nüüd Iisak, oma ainus (iachid) poeg, keda sa armastad…" Echad esindab loodud ühtsust nagu 1 Mo 1:5: "Siis sai õhtu ja hommik - üks päev" (heebrea keeles).
Jumalat ei nimetata kunagi heebrea piiblis iachid, vaid alati echad, loodud ühtsuseks. Sõnasõnaline juudiusu nurgakivi 5 Mo 6:4 tõlge kõlab nii: "Kuule, Iisrael! Jahve, sinu jumalad (mitmuses) on loodud ühtsuse Jahve!"
"Jumal ei olnud kunagi üksi, vaid olles ainult Üks, oli mitu, sest Ta ei olnud sõnatu, tarkusetu, väetu ega nõutu" (Hippolyt). "Tema juures on alati Sõna ja Tarkus, Poeg ja Vaim läbi kelle ja kelles Ta lõi kõik asjad vabalt ja spontaanselt" (Irenaeus).
Jumal tunneb end täiuslikult. Seda enesetundmist nimetatakse Igaveseks Pojaks. Ta omab kõiki Isa omadusi, mida Ta tunneb. Need kaks on ühendatud jumalikus armastuses. Sellel armastusel on samuti kõik Isa omadused. Me nimetame seda armastust Pühaks Vaimuks. Need kolm isikut on üks. See ühtsus on echad, loodud, ühtsus isikute vahel, kes säilitavad ka oma erisused.
Vana juudi müstika raamat "Zohar" viitab 5 Mo 6:4 kuulutab samuti Jumalat kolmainu jumalana. Küsides, miks nimetatakse Jumala nime kolm korda selles salmis, vastab raamat: "Esiteks, Issand Jahve," on Isa ülal. Teine nimi on Jesse, Messias, kes peab tulema Jesse perest läbi Taaveti ja kolmas on see tee, mis on all ning need kolm on üks."
Aatom, loomus, indiviid - kõik on ühtsused. Erinevad osad, mis on äärmuslikus pinges saavutavad ühtsuse ime.
On ühtsust erinevustes ja pingeid ka kolmainu sees. " "Isa arvas heaks alandada poega" (Js 53:10). Poeg palus Ketsemani aias agoonias, et Isa teda säästaks. Isa aga jäi otsusele kindlaks.
Jeesus ütles: "Kes on näinud mind, see on näinud Isa" (Jh 14:9). Kas see on tõde ka siis, kui sa oled näinud Jeesust nutmas ja meeleheites?
Jeesus rääkis ka müstilisi sõnu: "Kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde" (Jh 16:7), jättes mulje nagu need kaks ei saaks olla korraga ühes ja samas kohas.
Me ütleme tavaliselt, et Jeesus on meie vahemees ja eestpalvetaja Isa juures, millest näib nagu Poeg paluks meie eest, et muuta Isa otsust meie kasuks.
Jumal on üks, echad, mitte iachid. Kui Tema ühtsus ei oleks nii läbipõimunud, siis poleks ka nii suurt vajadust seda kuulutada.
Kirik on üks, mees ja naine on abielus üks - echad, loodud ühtsus. Usu ühtsusesse hoolimata erinevustest ja pingetest, mis rikuvad loodud harmooniat. Seda ühtsust ei saa murda.
Tee ei ole meie omand. Keegi ei saa omada suurt Ühte. Üks Jumal, üks kirik, omab meid.

25 Vastamata palve saladus

Piibel on täis vastuseta jäänud palveid. Paulus kirjutab: "lakkamatult meenutan teid alati oma palveis, et ehk ometi õnnestuks mul Jumala tahtmisel tulla teie juurde" (Ro 1:10). Eduka reisi asemel reisis ta ahelates vangina ja ta laev läks põhja. Teisi näiteid on terve piibel täis.
Iga palve näitab alistumise puudumist sellele, mille Jumal oma tarkuses ja armastuses on ette ära määranud. Milline näeks maailm välja, kui Jumal muudaks oma plaani igakord, kui keegi väljendab oma soovi palves?
Talmud ütleb, et juudi ülempreester sisenes templi kõige pühamasse paika kord aastas, et paluda rahva eest ja alati lõpetas oma palve sõnadega: "Jumal, ära hooli teekäijate palvetest." See oli tark: igaüks, kes esmaspäeval reisi palus, et sel päeval ei sajaks vihma. Samamoodi tegi igaüks, kes reisis teisipäeval, kolmapäeval jne. Kui Jumal kuulaks neid kõiki, hukuks kogu inimkond põua pärast.
Järgnev lugu kirjeldab palvet kõige paremini. Kaks kristlast mõlemad istutasid õunapuu oma maja ette. Kui saabus õunte valmimise aeg, vaatas esimene vihaselt oma puud: see ei kandnud üht ainustki õuna. Kui ta vaatas õunapuud naabri aias sai ta veelgi vihasemaks. Tema venna puu oksad olid lookas õunte raskuse all. Ta küsis oma vennalt: "Selgita mulle. Me istutasime puud samal ajal; me teenime sama Jumalat. Kuidas on nii, et Ta andis sulle nii palju õunu ja minule ei andnud ühtegi?" Teine vastas: "Võibolla sa ei palunud oma puu pärast." "Mida! Ei palunud," ütles esimene, "ma palusin iga päev: Jumal, anna vihma: "Jumal, aitab, nüüd peata vihm. Jumal, nüüd on vaja päikest; nüüd on liiga palju, see võib mu puu ära kõrvetada." Ma ei jätnud kunagi palvetamata ja see kõik oli asjata. Kuidas sina seda tegid?" Vend vastas: "Ma ei ole nii suur palvetaja kui sina. Ma palusin vaid korra alguses: "Isa, ma istutasin õunapuu ja ma soovin, et see kannaks vilja õigel ajal. Mina ei ole see, kes peaks sind õpetama, millal anda päikest ja millal vihma. Sa oled staaþikam aednik kui mina. Sa rajasid eedeni aia ja kõik puud kasvavad sinu juhtimise järgi. Anna mulle õunu õigel ajal."
Me kogeme vastuseta palveid, sest me palume liiga palju asju ja samas me ole teadlikud nende palvete tagajärgedest pikemas perspektiivis. Tegelikult on vaid üks kristlik palve: "Siin ma seisan, patune, kes on saanud armust andeks ja oma elu lõpus ma palun, et ma võiksin elada koos oma armsamatega. Õpeta mind teenima sind maa peal, kui ma olen teel sinu taeva." Selline palve ei jää kunagi märkamata.

26 Kas Jeesus valis kuradi apostliks?

Kommunistliku surve all mõned pastorid taganesid usust. Kas see teeb tühjaks nende varasemad sõnumid?
"Jeesus ütles: "üks teie seast on kurat. Aga seda ta ütles Juudas Iskarioti kohta" (Jh 6:70-71). Kui Jeesus teadis, et Juudas oli kurat, miks valis Ta siis tema apostliks?
Me õpime Jumala sõna Taavetile pühendatud psalmidest, kes oli mõrvar ja abielurikkuja, kes tavaliselt peaks kogu oma elu vanglas veetma; me õpime Saalomonilt, kel ei saanud kunagi naistelt küllalt ja kes lõpetas ebajumalakummardajana; me õpime Peetruselt, kes muutus araks hetkel, mil oli vaja julgust. Jumal valis need mehed selleks, et me õpiks eristama sõnumit sõnumitooja pattudest, et me võtaks vastu õpetajaid nende nõrkustest ja suurtest pattudest hoolimata. Kui me hülgaksime kõik kunstiteosed, mille on loonud ebamoraalsed inimesed, siis ei jääks peaaegu ühtegi alles.
Me kogume jõudu lauludest: "On allikas, mis on täis verd Immanueli veenidest," ja "Jumal liigub salapärasel viisil, et teha oma imesid." Need ja ka mõned teised kuulsad evangeelsed laulud on loonud William Cowper, kellest hiljem sai Briti rahvuslik luuletaja, aga kes enam kunagi ei kasutanud oma andi Jumala teenistuses.
Cowper kirjutas oma laulus, et patused, kes sukelduvad Kristuse vere alla, kaotavad kõik oma süüplekid. Aga endast kirjutas ta: "Piiblis ei ole julgustust, mis hõlmaks endas nii paljut, et ka mina selle alla kuuluksin, ega ka nii mõjusat lepitust, mis minuni ulatuks." Ta tunnistas Jumala armastuse vaba andeksandmist igal juhtumil peale enda oma: "Ma usun, et ma olen ainus inimene, kellele Jumal lubab kõike, aga ei tee midagi."
Kas selline traagiline suhtumise muutus, mida Cowper hoidis kuni oma surmani, vähendab tema väärtust heliloojana? Me peame eristama laulu heliloojast.
Läänes uuritakse juhtivate poliitikute, kõrgete ametnike ja kirikujuhtide elu nii põhjalikult, et isegi peainglid ei jääks plekituks, kui neid nii põhjalikult uurida. Me peaksime parem ütlema: "Kas see mees täidab oma poliitilisi, majanduslikke ja usulisi kohustusi hästi?" Ülejäänu kuulub Jumalale. Mitte keegi pole patuta ja isegi inimesed, kes on sooritanud suuri kuritegusid, on olnud jumalariigile kasulikud.
Võibolla selleks, et me seda mõistaks, läks Jeesus äärmuseni ja määras kuradi apostliks. Ta ei oleks saanud valida sellest halvemat.

27 Miks Jeesus ei lubanud teha endast kuningat?

Kui Jeesus sai aru, et juudid tahavad teha temast kuningat, tõmbus ta mägedesse üksindusse (Jh 6:15). Kindlasti oleks ta olnud parem kuningas kui Heroodes ja Ta pidi seda ka teadma. Miks Ta siis ei võtnud pakkumist vastu?
Me võime vaid aimata Tema motiive.
Üheks põhjuseks võis olla, et valik poleks nii olnud Tema oma. Rahvad on heitlikud: täna nad valivad kuninga, kelle nad homme kukutavad. Kristus ei võta vastu rolle, mida meie Temale valime. Valikud peaksid olema Tema omad. Tema otsus oli olla Päästja igaveseks eluks, mitte kuningas selles elus.
Teiselt poolt see, et Ta oli hea Päästja ei tähenda veel, et Ta oleks olnud hea kuningas Juudamaa üle, samamoodi nagu hea pühapäevakooli õpetaja ei pruugi olla hea peaminister.
Inimesena oli Ta teinekord väga ükskõikne inimlike kannatuste suhtes, samas võis Ta näidata üles suurt kaastunnet. Ükski neist tunnetest ei valitsenud Temas.
Jeesus valis nende vahel. Talle räägiti süütutest galilealastest, kelle Pilaatus tappis. Kuninglik isik maises mõttes oleks näidanud üles viha ja oleks organiseerinud türanni kukutamise. Jeesus ütles lihtsalt: "Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti" (Lu 13:2-3).
Jeesusele räägiti katastroofist, tornist, mis oli tapnud kaheeksateist inimest: Jeesus ei anna juhtnööre, kuidas ehitada tulevikus ohutumalt ega organiseeri ka abiandmist ohvrite peredele. Ta kordab ülalmainitud sõnu ja kasutab seda taas meeleparanduse õpetamiseks. Ta tunnistas ainult ühte tõelist motiivi mureks: mure sellepärast, et sa ei ole pühak.
Selline on õige suhtumine Päästja jaoks, aga mitte maise kuninga jaoks.
Kui Jeesus tervendab mehe, kelles olid deemonid, põhjustab ta suure seakarja uppumise (Lu 8:33). Jeesus on täiesti tundetu omandi hävimise suhtes. Aga Päästja jaoks oli täiesti vastuvõetav hävitada terve kari ja jätta mitmed inimesed vaesusse selleks, et tervendada oma ligimest. Sellepärast Jeesus ei õigusta ennast ja ka evangelistid ei kaitse Tema teguviisi.
Ta saavutab eesmärki, mida oodatakse Päästjalt. Maise kuninga jaoks ei oleks selline käitumine õige.
Jeesus kuulutab ette rahvusliku tragöödia: juudiriigi hävingu. Ta aga ei kutsu ilmaliku kuninga kombel inimesi panema oma elusid ohtu isamaa kaitsel. Ta ütleb oma jüngritele: "Siis põgenege" (Lu 21:21). Oma kaasmaalaste hülgamine sellisel traagilisel ajal tõi kaasa kristluse ja judaismi lõpliku lõhenemise.
Päästja usaldas jüngritele igavese tõe varamud, mida tuli hoida rikkumatuna. See oli oma maa kaitsmisest tähtsam.
Nii mõtleb Päästja. Maisel kuningal on teine kutsumine. Need kaks eesmärki ei segune.
Jeesus ei saanud olla maine kuningas ja need, kes püüavad teha Temast maisete probleemide lahendaja, eksivad.

28 Miks Jeesusel olid vihahood?

Piibel õpetab meile, et Jumal on armastus. Piibel ei õpeta, et Jumal oleks ainult armastus või läbinisti armastus. Jumala tegudel on ka teised küljed.
Iiob ütles: "Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte… ta lõi mind puruks, ta pani mind enesele märklauaks, ta nooled ümbritsevad mind" (16:11-13). Kui ma loen neid ridu, näen ma püha Sebastiani, kelle ihu läbivad igast küljest kristluse tagakiusajate nooled. Iiob ütleks, et Jumal on peamine põhjus, miks Sebastian kannatas.
Iiob uskus kindlasti ühte Jumalat, aga ta räägib nagu neid oleks mitu. Ta kirjeldab Jumalat nii, nagu inimene kirjeldab oma vaenlast, kuid ütleb samas peatükis, salmis 19: "Taevas on mu tunnistajaks," mis tähendab, et ta kujutab ette, et Jumal kaitseb teda.
Jeesus esindas Jumalat maa peal. Kes iganes Teda nägi, nägi Isa (Jh 14:9). Jeesus ei saanud olla läbinisti armastus.
Teinekord toimis Ta näiliselt motiveerimata vihas. Variser, kes kutsus Ta sööma, ei öelnud ühtegi halba sõna Jeesusele ega Jeesuse kohta, vaid lihtsalt imestas, miks Jeesus ei olnud pesnud oma käsi enne sööki. Jeesus hakkas sõimama kõiki varisere, nimetades neid rumalateks ja silmakirjatsejateks.
Advokaat, teine külaline, proovis teha seda, mida mina oleksin teinud, soovides Jeesust rahustada. Vastusena räägib Jeesus kalgilt kõigist advokaatidest ja isegi ka advokaatide esiisadest (Lu 11:38-52).
Keegi ei soosiks külalise sellist käitumist.
Kõige parem on, kui me võtame vastu Jumala ja Tema saadiku Jeesuse, sellistena, nagu nad on. Oleks vale rakendada inimlikku eetikat ja inimlikke käitumismudeleid Jumalale.
Jeesus tahtis minna ristisurma, sest see oli ainus viis, kuidas maksta lunaraha inimliku patu eest. Risti löömiseks pidi Ta üles õhutama vägivaldse viha enda vastu. Ilma selle vihata ei oleks aset leidnud ei Jeesuse lepitavat surma ega meie päästmist.
Esimestel apostlitel oli sama eesmärk, teades, et märtrite veri on kiriku seeme. Ka nemad õhutasid tahtlikult üles viha enda vastu.
Roomas uskusid mõned juudid Pauluse sõnumit, teised ei uskunud, aga Paulus üldistas oma süüdistuse kogu rahvale: "Selle rahva süda on paadunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti" (Ap 28:24-27).
Jeesus ja Ta apostlid tegid tihti asju, mis täitsid teisi inimesi vihaga. See oli vajalik. Sarnast käitumist praktiseerib teinekord ka tänapäeva põrandaalune kirik.

29 Igavikust

Igavik ei ole lõputu aeg. Sellist asja pole olemas, nagu pole olemas ruumi ilma mõõtmeteta. Igavik on olek, kus aega enam ei ole (Ilm 10:6). Filosoof Boethius on andnud definitsiooni, mis on üldiselt kristliku kiriku poolt heaks kiidetud. Igavik on "totaalne, samaaegne ja täiuslik lõputu elu omamine." Nagu ütles kreeka mõtleja Parmenides: Igavik on tervik, ainulaadne. Igavikus pole midagi, mis on olnud või mis saab olema. "Kõik on ühekorraga, üks, jätkuv."
Kujuta ette filmi. Kui me vaatame filmi, siis me näeme filmile lindistatud sündmusi üksteise järel ja näib, et igaüks neist on eelmiste tulemus. Kord kinos olles leidsin ma end palumas süütu mehe pärast, kes kannatas kohutavalt antud filmis. Ma anusin Jumalat, et ta päästaks selle mehe. Aga see, mis pidi juhtuma, oli juba filmile lindistatud. Minu osa oli vaid vaadata.
Me peaksime elama olevikus igaviku perspektiiviga täiuslikus meelerahus. Kõik on ette teada, ette määratud (Ro 8:29). Nagu Omar Khayyam seda hästi väljendas:
Maa esimese saviga vormisid nad viimase mehe
Ja siis külvasid viimase lõikuse seemne.
Jah, loomise esimene hommik kirjutas selle,
mida viimane mõistmise koidik loeb.
Islami traditsioon omistab Muhamedile sõnad: "Pliiats, millega Jumal on kirjutanud kõik asjad, mis eales sünnivad, on juba ammu kuivanud." Ka kristlased usuvad ettemääratust.
Sellepärast on ideaalne suhtumine usklikule olla vaatlev. Jeesus ütleb mitte vaid Martale vaid kõigile inimestele: " Sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa" (Lu 10:41-42). Peaaegu iga tänapäeva kristlane ütleks, et Maarja on teinud vale valiku: ta ei valmistanud sööki tosinale näljasele mehele, vaid vaatas vaikselt külaliste ilu.
Mitte kusagil piiblis ei kutsuta meid üles sõnadega: "Ole aktiivne," kuid loendamatul arvul kordadel öeldakse meile: "Vaata," vaata ilma vahele sekkumata. "Vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad" (Mt 2:1). Selle asemel, et neid vaadata, näitasid inimesed neile teed Petlemma ja see maksis paljude süütute inimeste elud. "Vaata, tema juurde astus pidalitõbine, kummardas teda" (Mt 8:2). Tol ajal ei tundnud inimesed ravimit pidalitõve vastu. "ra sekku vahele, kui sa ei ole kindel, et suudad aidata. Lihtsalt vaata: Issand teeb õlejäänu.
"Vaata, järvel tõusis suur torm" (Mt 8:24). Sünnib üks kahest: sa kas lähed põhja ja lähed Isa juurde, või sa pääsed ja elad Isale. Nii et ära tekita paanikat, vaid lihtsalt vaata. Kõigis asjus on nii, et mida suurem on segadus, seda vastuolulisemad on tulemused.
Me ei ole veel igavikus, aga me võime saada ühe pilgu sellest, kui me veedame võimalikult palju aega vaikses vaatluses.