From the lips of the Children

Richard Wurmbrand
Victory press, 1974
 

Praegusel ajal kerkib üles järjest uusi teoloogiad: feministlik teoloogia, homoseksualistide teoloogia, «Jumal on surnud»-teoloogia, liberaalne teoloogia ja palju teisi. Nii pean tutvustama veel ühte teoloogiat - laste teoloogiat. Kindlasti eelistab Jeesus laste teoloogiat paljudele tänapäeval pakutavatele teoloogiatele. Jeesus ütles: «Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!»
Saada kui lapseks tähendab mõelda nagu laps mõtleb. See kehtib ka teoloogilistes küsimustes. Mu pojapoeg Alex (kes kuue aastaselt tundis Piiblit küllalt hästi) ütles mulle kord: «Piibel on kirjutatud lastele. Egiptuse orjusest tulid välja vaid lapsed: täiskasvanud jäid kõik Egiptusesse. Ainult Jumala LAPSED lähevad taeva. Taevas on koht, kus on ainult täiskasvanud!»
Jeesus õpetas, et me peame saama laste sarnasteks ja selle üle on pead murdnud nii teoloogid kui filosoofid. Mida Jeesus sellega mõtles? Kas ta mõtles, et me peame asju lihtsamalt võtma, olema alandlikumad, rohkem avatumad ja usaldavamad? Võibolla ta mõtles, et me peame olema valmis mängimiseks? Milliseid lastele omaseid jooni ta tahab, et me jäljendaksime?
Saksa filosoof Karl Jaspers ütles: «Iga inimese loomuses on olla filosoof. Selle tõestuseks on need imelised küsimused, mida lapsed küsivad. Väga tihti võime kuulda nende huultelt suuri filosoofilisi ütlusi.»
Psühholoog Carl Jung läks veelgi kaugemale. Ta soovitas täiskasvanutel, kes ei suutnud rahulikud olla, mänguasjadega mängida. Jung väitis, et vähemalt ta enda puhul aitas see vaimne harjutus küll.
Kord ütles üks 4-aastane türgi tüdruk: «Kui Jeesus tagasi tuleb, on tal süled mänguasju täis.»
Kui meie ei saa laste sarnasteks, kellele ta need mänguasjad annab?

Teinekord võivad lapsed olla siiramad ja ausamad kui täiskasvanud.
Kord, kui Päästearmee rajaja proua Cathrine Booth oli jutlustamas, märkas ta kiriku esimeses reas nutvat last. Naine jättis jutluse pooleli ja ütles: «On väga liigutav näha, kuidas see väike laps Jeesuse kannatuste pärast nutab.»
Nii mõnigi täiskasvanu oleks sellise komplimendi üle õnnelik olnud, aga laps tõusis püsti ja ütles: «Ei proua, mulle lendas kärbes silma.»
Suured inimesed, õppigem lastelt ja ärgem näidakem välja rohkem vaimsust kui me tegelikult omame.

Laeva kapten võttis oma 6-aastase tütre merereisile kaasa. Merel tõusis suur torm ning anti käsklus, et kõik reisijad läheksid päästepaatidesse.
Teenijanna läks kajutisse kapteni tütart üles äratama. «Ruttu!» ütles ta väikesele tüdrukule, «Tule ruttu! Laev läheb kohe põhja!»
Tüdruk küsis: «Kus mu isa on?»
«Kapten on tüüri juures.»
«Siis võin ma edasi magada,» ütles tüdruk rahulikult. «Mu isa ei lase laeval põhja minna, kui ta laps on pardal.»
Usaldagem meiegi sama siiralt oma taevast Kaptenit!

Metodistlik misjonär rääkis Aafrikas olles loo lapsest, kes oli pühapäevakoolis käies kuulnud lugu sellest, kuidas Aabel Jumalale talle ohverdas. Järgmisel päeval tegi see laps paarist kivist põllu peale altari. Altari peale pani ta lambakarbonaadi tükikese. Siis ta palus: «Jumal, mu Isa, ma olen teinud Sulle ohvri. Mul on vaid kaks penni ja ma ei saa osta lammast. Kui mul oleks lammas, siis ma annaksin selle sulle, aga mul on vaid see tükk liha. Palun, mu Isa, saada tuli taevast seda sööma.»
Jumal puudutaski liha, kuigi mitte tulega. Sipelgad tulid ja sõid selle ära. Sipelgad kuuluvad Jumala loomingusse nagu tulekeeledki.
Olgem lapse kombel valmis järgima vanaaja pühade meeste eeskuju ja tooma Jumalale ohvreid.

Charles Spurgeon ütles kord: «Kui viie-aastast last korralikult õpetada, võib ta uskuda ja sündida uuesti samamoodi nagu täiskasvanugi.» Sellest järeldub, et viieaastasel lapsel võib teoloogiast juba päris hea arusaamine olla.
Lapsepõlves oli ema Spurgeonile öelnud: «Charles, me oleme isaga kasvatanud sind õiguses. Me oleme õpetanud sulle Jumala Sõna. Oleme elanud su ees jumalakartlikku elu. Kui sina ei ela oma elu jumalakartlikult, siis seisame me Jumala ees kohtumõistmise päeval ja tunnistame sinu vastu.»
Kui Spurgeon suureks kasvas, väitis talle kord üks sõber, et lapsed ei saa tegelikult evangeeliumist aru. Spurgeon viis sõbra pühapäevakooli. Sõber küsis lastelt: «Milline süda teil on?»
Lapsed vastasid: «Meil on väga hea süda.»
Mees ütles Spurgeonile: «Näed nüüd! Laps ei saa evangeeliumi ABCst midagi aru. Ta ei tea, et ta on patune.»
Spurgeon küsis lapselt: «Kuidas sa tead, et su süda on hea?»
Laps vastas: «Mul oli vana süda, mille ma pärisin oma patustelt esivanematelt. Aga Jeesus andis mulle uue südame. Jeesus ei anna halbu südameid! Kui ta andis mulle uue südame, siis peab see olema hea süda.»

Kui mu lapselaps Amelie oli 4-aastane, oli ta minu ja mu naisega koos kirikus San Bernardinos Kalifornias. Äkki tõusis ta ilma igasuguse välise põhjuseta püsti ja ütles: «Jeesus, ma kuulun sulle.»
Sellest ajast saadik on ta kindlalt eiranud kõiki, kes on püüdnud teda veenda oma elu Kristusele andma. Ta ütleb vaid: «Ma juba andsin oma elu talle. Ma olen Jumala laps. Ma olen selles kindel.»
Kui laps saab olla nii kindel, et Kristus on ta oma armastava hoole alla võtnud, miks peaksime me eales kahtlema, et armastava Päästjana on Ta ka meid vastu võtnud?

Lapsed küsivad tihti : «Kuidas Jumal välja näeb?»
Mul on sellele lihtne vastus: «Kuidas näeb välja kujutis kaleidoskoobis?»
See kujutis muutub kogu aeg.
Piiblis samastatakse Jumalat paljude asjadega: armastusega, põletava tulega, lõviga, kiviga, sõjamehega, Päevadelt Vanaga ja palju muuga. Kõik võib teda kujutada, sest ta hõlmab kõike. Ta on kõik kõiges.
Kui laps selle peale ütleb: «Ma ei saa sellest aru!», siis mina ei saa ka sellest aru. Sa ei peagi Jumalast aru saama, vaid Teda armastama. Ta on rohkem kui ükski inimene suudab ette kujutada. Ta on see, kes Ta on, mitte see, kelleks meie Teda peame.

Kord pidi nelja-aastane poiss mängima jõuluetendusel Joosepit ja samavanune tüdruk Maarjat. Etenduse ajal aga hakkasid lapsed lava peal tülitsema.
Poisi isa tõreles temaga. «Kas sul pole meeles, keda sa praegu mängid? Joosep ei tülitsenud kunagi Maarjaga!»
Poiss vastas: «Kust sa tead?»
Isa jäi tummaks. Kust ta seda teab?
Ja tõsi on - ta ei teadnudki.
Aga siiski me teame piiblist, et jüngrid tülitsesid üksteisega. Maalid, mis näitavad pühakuid alati naeratavatena, on täiskasvanute väljamõeldised. Lapsed teavad, et ka pühad mehed võisid maa peal olla nõrgad ja maised - eriti, kui nad elavad koos vanematega, kes on kristlased!
Aga kui keegi juhtumisi tülitseb või sooritab mõne muu patu, siis ei tähenda see, et ta ei ole enam pühak. Kristlus ei ole lihtsalt varandus ega ka lihtsalt maine astja. See on varandus maises astjas. Eita astja olemasolu ja sa eitad ka kristlase olemasolu.

Holman Hunti kuulsa maali «Kristus koputamas uksele» ees seisis suur hulk imetlevaid muuseumikülastajaid. Üks kiitis autori värvidevalikut, teine märkis ära Jeesuse ilmet, kolmas märkas, et uksel puudus välimine link, millest ta järeldas, et südant saab avada vaid seestpoolt. Veel üks märkas, et Jeesuse jalad on maalitud nii, justkui suunduksid need ukse juurest eemale, kaua aega oodanuna oli Jeesus nüüd ära minemas.
Ainult üks laps küsis midagi, mis on tegelikult tähtis: «Isa, kas nad lasevad ta sisse?»
See oli väga lihtne küsimus. Aga see oligi maali mõte. Kõik teised nüansid olid tähtsusetud.

Teadlane rääkis lastele Einsteini relatiivsusteooriast. Üks lastest küsis: «Aga mis siis, kui Einsteinil ei olnud õigus?»
Ainult Jumalat võib lõpuni usaldada. Kõiki inimlikke väiteid tuleb kohelda mõõduka skeptitsismiga.
Kord küsiti kardinalilt: «Mida te teeksite siis, kui teadlased ühel häälel väidaksid, et piibel on otsast otsani vale?»
Kardinal vastas: «Ma ootaksin natuke! Teadlased ei jää oma väidetele kuigi kauaks kindlaks.»

Miks on laste teoloogias nii palju küsimusi? Kas teoloogia pole vaid dogmaatiliste väidete kogum?
Ei, ei ole.
Neljas evangeeliumis küsib Jeesus 287 küsimust. Tema teoloogilisi väiteid on arvuliselt palju vähem.
Tema esimene kirjapandud ütlus on küsimus: «Miks te olete mind otsinud?» (Lu 2:49). Lapsena templis olles veetis ta enamuse ajast nagu lapsed ikka lihtsalt kuulates ja küsimusi küsides. (Lu 2:46).
Täiskasvanuna oli talle see lapselik joon alles jäänud. Isegi ristil olles küsis ta küsimuse: «Mu Jumal, mu jumal, miks sa mu naha jätsid?» (Mk 15:34).
Hiljem seistes silmitsi oma koguduse vaenlasega, küsis ta temalt: «Saulus, Saulus, miks sa mind taga kiusad?» (Ap 9:4).
Kui ma kristlaseks sain, küsisin ma endalt kaks olulist küsimust ja ainsad vastused, mis ma neile Piiblis leida suutsin, olid kaks uut küsimust.
Esiteks pidin ma teada saama, milline on tõeline kogudus? Piibel vastas: «Kes see on, kes koiduna alla vaatab, ilus nagu täiskuu, selge nagu päike, kardetav nagu väehulk lippudega?» (Ülemlaul 6:10).
Teiseks pidin ma teada saama, milline on pastor, keda ma usaldada ja järgida võin. Jällegi vastas Piibel mulle küsimusega: «Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona?» (Luuka 12:42).
Küsimus on: «Kes?», vastus on samuti: «Kes?»
Küsimustel on tõelises teoloogias oluline osa. Nagu Heidegger ütles: «Küsimuste küsimine on mõtlemise vagadus.»
«Sest me tunnetame poolikult» (1 Ko 13:9).

Koolitunnis küsis üks laps: «Miks Jumal lõi maakera?»
Enne kui õpetaja jõudis vastata, ütles 7-aastane poiss: «Jumal lõi maakera selleks, et inimestel oleks mille peal seista.»
Poiss jagas asja. Samal põhjusel on Jumal inimkonnale andnud ka käsud, prohvetid, piibli - ja ka oma Poja.